Rahvasta Leviaatan_

valgusesse, kõrvaldada eelarvamused ja hoida ära ohtu, mis ähvardab südametunnistuse
vabadust. {SV 462.1}
Saatnud kõrvale oma perekonna, et nad ei näeks tema ahastust, jäi Jaakob üksinda
palvesse Jumala ette. Ta tunnistas oma pattu ja tänas Jumalat temale osutatud armu eest.
Jaakob tuletas sügava alandlikkusega meelde lepingut, mida Jumal oli teinud tema
esiisadega, ja temale endale antud tõotusi öönägemuses Peetelis ja pagendusmaal. Jaakobi
elus oli saabunud murranguhetk. Kaalul oli kõik. Pimeduses ja üksinduses palvetas ta
alandunult ikka veel Jumala ees. Äkki langes üks käsi Jaakobi õlale. Mõeldes, et mõni
vaenlane püüab talt elu võtta, võitles Jaakob meeleheitlikult oma kallaletungijaga. Kui päev
hakkas koitma, ilmutas võõras oma üliinimlikku väge. Tema puudutusel sai tugev mees
otsekui halvatud ja langes abitu, nutva palujana oma salapärase vastase kaela. Jaakob teadis
nüüd, et ta võitles seaduse Ingliga. Kuigi vigastatud ja suures valus, ei loobunud ta oma
eesmärgist. Kaua oli ta talunud nõutust, südametunnistuse piinu ja vaeva oma patu pärast,
nüüd pidi ta saama kinnituse, et tema patt oli andestatud. Jumalik saadik näis tahtvat
lahkuda, kuid Jaakob klammerdus tema külge ja palus tungivalt õnnistust. Ingel nõudis:
„Lase mind lahti, sest juba koidab!“ kuid patriarh hüüdis: „Ei ma lase sind mitte, kui sa
mind ei õnnista!“ Milline usaldus, milline kindlus ja visadus! Oleks see olnud hooplev, ülbe
nõue, oleks Jaakob hävitatud otsekohe, kuid kuna ta tunnistas oma nõrkust ja väärtusetust ja
usaldas samas lepingut pidava Jumala armu, sai ta kinnituse. {SV 462.2}
„Ta võitles ingliga ja võitis.“ (Hoos. 12, 4.) Alanduse, patukahetsuse ja enesealandamise
kaudu võitis see patune, ekslik surelik taeva Majesteedi. Ta oli haaranud kinni Jumala
tõotustest ja igavese Armastuse süda ei saanud kahetsejast ära pöörduda. Tunnistusena tema
võidust ja julgustuseks teistele muudeti Jaakobi nimi pattu meelde tuletavast sõnast nimeks,
mis tähistas võitu. Ja tõsiasi, et Jaakob võitis Jumala, oli kinnituseks, et ta võidab ka
inimesed. Enam ei kartnud ta kohtuda oma vennaga,sest Issand oli tema kaitse. {SV 463.1}
Saatan oli süüdistanud Jaakobit Jumala inglite ees ning nõudnud õigust hävitada teda
tema patu pärast. Saatan mõjutas Eesavit Jaakobile vastu tulema, ja patriarhi pika võitlusöö
ajal püüdis palujale süütunnet peale suruda, et teda niiviisi araks teha ja lootuse Jumala
peale purustada. Jaakob jõudis peaaegu meeleheite piirini, kuid ta teadis, et ilma abita
taevast ta hukkub. Ta oli siiralt kahetsenud oma suurt pattu ja nüüd anus Ta Jumalalt armu.
Saatan ei saanud Jaakobit tema otsuses kõigutada, sest mees hoidis inglist kõvas-ti kinni ja
esitas oma palve tõsises ahastavas hüüdes, kuni võitis. {SV 463.2}
Nii nagu Saatan mõjutas Eesavit sõjaväega Jaakobile vastu marssima, nii õhutab ta õelaid
Jumala rahvast viletsuseajal hävitama. Nii nagu ta süüdistas Jaakobit, nii esitab ta oma
süüdistused Jumala rahva vastu. Ta nimetab maailma elanikke oma alamaiks; ainult väike
hulgake, kes peab Jumala käske, sõdib tema ülemvõimu vastu. Kui Saatanal läheks korda
nad maa pealt hävitada, oleks tema võit täielik. Hingevaenlane näeb, et pühad inglid
kaitsevad õigeid. Ta järeldab sellest, et nende paitud on andestatud, kuid ta ei tea, et nende
380