Rahvasta Leviaatan_
Share Embed Flag
Download ePaper

Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

Peatükk 39—Viletsusaeg „Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, mäherdust ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.“ (Taan. 12, 1.) {SV 460.1} Kui lõpeb kolmanda ingli kuulutus, ei kaitse Jumala arm enam maailma rikutud elanikke. Jumala rahvas on lõpetanud töö. Nad on saanud „hilise vihma“ ehk „hingamisajad Issanda palgest“ ja on seega valmis eelseisvaks katsumustunniks. Inglid ruttavad taevas edasi-tagasi. Ingel, kes pöördub maa pealt tagasi, teatab, et tema töö on tehtud. Maailm on teinud läbi viimase armukatsumuse. Kõik, kes on osutunud ustavaiks jumalikele eeskirjadele, on saanud „elava Jumala pitseri“. Siis lõpetab Jeesus eestkostmise üleval pühamus. Ta tõstab käed ja ütleb valju häälega: „See on lõpetatud“. Inglite hulk võtab peast kroonid, kui Jeesus teatab pühalikult: „Kes ülekohut teeb, tehku veel ülekohut, kes on rüve, see rüvetugu veel enam; aga kes on õige, tehku veel õigust, ja kes on püha, see pühitsegu ennast veel enam!“ (Ilm. 22, 11.) Igaühe kohtuasi on otsustatud — kas eluks või surmaks. Kristus on teinud lepituse oma rahva eest ja kustutanud ära nende patud. Tema alamate arv on kindlaks määratud. „Kuningriik ning valitsus ja võim kuningriikide üle kogu taeva all“ antakse lunastuse pärijaile ja Jeesus valitseb kui kuningate Kuningas ning isandate Issand. {SV 460.2} Kui Kristus lahkub pühamust, katab maailma elanikke pimedus. Sel kohutaval ajal peavad õiged olema püha Jumala palge ees ilma eestkostjata, Õelaid vaoshoidnud vägi on kõrvaldatud ja Saatan saab täieliku võimu meeltparandamatute üle. Jumala pükkmeel on lõppenud. Maailm on hüljanud Looja armu, põlanud Tema armastuse ja tallanud jalge alla Tema käsud. Õelad on ületanud armu piiri. Jumala Vaim, kelle vastu nad on pidevalt sõdinud, on nad lõplikult maha jätnud. Ilma Jumala armu kaitseta pole aga inimestel mingit kaitset hingevaenlase eest. Saatan tõukab maailma elanikud lõplikku viletsusse. Kui Jumala inglid lõpetavad inimlike kirgede raevutuulte vaoshoidmise, vallandub tõeline kaos. Kogu maailm satub kohutavasse hävingusse, kui oli see, mis tabas muistset Jeruusalemma. {SV 460.3} Üksainus ingel hävitas kõik egiptlaste esmasündinud ja täitis maa leinaga. Kui Taavet eksis Jumala vastu rahva loendamisega, teostas üksainus ingel kohutava hävingu, kuninga patu karistamiseks. Sedasama hävitavat jõudu, mida kasutavad pühad inglid Jumala korraldusel, kasutavad ka kurjad inglid niipea, kui Jumal seda lubab. On jõude, mis ootavad ainult Jumala luba, et külvata hukatust. {SV 461.1} Neid, kes austavad Jumala käsku, süüdistatakse selles, et nad toovad nuhtlused maailmale. Neid peetakse maad hädaga täitvate kohutavate loodusõnnetuste ja verevalamise põhjustajateks. Viimase hoiatusega kaasnev vägi ajab õelad raevu. Nende viha süttib kõigi 378

vastu, kes võtavad vastu Jumala sõnumi. Saatan ergutab inimesi veelgi suuremale vihavaenule ja tagakiusamisele. {SV 461.2} Kui Jumal oma käe Juuda rahva juurest tagasi tõmbas, ei tundnud seda ei preestrid ega rahvas. Kuigi nad jäid nüüd Saatana võimu alla ja neid valitsesid hirmsad kuritahtlikud kired, pidasid nad end ikka veel Jumala valituiks. Teenistus templis kestis edasi. Rüvetatud altareil toodi ohvreid ja ige päev palusid preestrid õnnistust rahvale, kes oli löönud risti Jumala kalli Poja ning tappis nüüd Tema kuulutajaid ja apostleid. Samamoodi saab olema siis, kui pühamu lõplik otsus on kuulutatud ja maailma saatus igaveseks otsustatud — maailma elanikud ei tea sellest midagi. Rahvas jätkab usukommete täitmist, kuigi Jumala Vaim on neist eemaldunud. Saatanlik agarus, millega kurjusevürst neid oma kuritahtlike plaanide teostamisele innustab, sarnaneb agarusega Jumala heaks. {SV 461.3} Kui hingamispäev on saanud kogu kristlaskonna eriliseks vaidlusküsimuseks ja usulised ning ilmalikud võimud ühinevad selleks, et panna maksma pühapäevaseadus, siis toob väikese hulga kindel keeldumine alistuda jumalavastasele nõudele neile üleüldise põlguse ja raevu. Nõutakse tungivalt, et nende väheste vastu, kes on vastuolus kiriku korralduse ja riigi seadusega, oldaks sallimatud. Parem kannatagu nemad, kui et kõik rahvad satuvad korratusse ja seadusetusesse. 18 sajandit tagasi kasutasid „rahva vanemad“ sedasama väidet Kristuse vastu: „Teile on parem“, ütles kaval Kaifas, „et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas huk-kub!“ (Joh. 11, 50.) See väide on otsustav ka lõpupäevil. Nende vastu, kes pühitsevad neljanda käsu hingamispäeva, antakse välja määrus, mille kohaselt nad väärivad kõige karmimat karistust. Rahvale antakse teatud aja möödumise järel vabad käed neid surmata. Katoliiklus ja langenud protestantism võtavad sellise seisukoha nende suhtes, kes austavad kõiki jumalikke eeskirju. Jumala rahvas satub siis sellisesse kitsikusse ja ahastusse, mida prohvet kirjeldab Jaakobi ahastuse ajana: „Nõnda ütleb Jehoova: „Me oleme kuulnud hirmukisa: on kartus, aga mitte rahu! ... Mispärast on kõik näod muutunud kahvatumaks? Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole! See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.“ (Jer. 30, 5-7.) {SV 461.4} Öö, mil Jaakob võitles ahastavas palves Eesavi käest pääsemise pärast (1. Moos. 32, 24—30), esitab Jumala rahva kogemust ahastusajal. Kuna Jaakob oli haaranud endale pettusega oma isa õnnistuse, mis oli määratud Eesavile, siis pidi ta oma elu nimel põgenema, kuna vend ähvardas teda surmata. Pärast paljusid pagendusaastaid asus Jaakob Jumala käsul teele, et oma naiste, laste, lambaja veisekarjadega kodumaale tagasi pöörduda. Kodumaa piirile jõudnud, valdas Jaakobit hirm teadete pärast, et Eesav läheneb talle sõjasalgaga — kahtlemata selleks, et kätte maksta. Näis, et ka Jaakobi relvadeta ja kaitsetud kaaslased langevad vägivalla ohvriks. Rahutusele ja hirmule lisandus rõhuv süütunne, sest Jaakobi oma patt oli selle häda põhjuseks. Tema ainus lootus oli Jumala arm ja ainsaiks kaitseks palve. Ent Jaakob ei jätnud ka omalt poolt midagi tegemata, et heaks teha vennale tehtud ülekohut ning ära hoida ähvardavat ohtu. Nii peaksid toimima Kristuse järelkäijad viletsusaja lähenedes. Nad peaksid tegema kõik, et seada end rahva silmis õigesse 379

vastu, kes võtavad vastu Jumala sõnumi. Saatan ergutab inimesi veelgi suuremale<br />

vihavaenule ja tagakiusamisele. {SV 461.2}<br />

Kui Jumal oma käe Juuda rahva juurest tagasi tõmbas, ei tundnud seda ei preestrid ega<br />

rahvas. Kuigi nad jäid nüüd Saatana võimu alla ja neid valitsesid hirmsad kuritahtlikud<br />

kired, pidasid nad end ikka veel Jumala valituiks. Teenistus templis kestis edasi. Rüvetatud<br />

altareil toodi ohvreid ja ige päev palusid preestrid õnnistust rahvale, kes oli löönud risti<br />

Jumala kalli Poja ning tappis nüüd Tema kuulutajaid ja apostleid. Samamoodi saab olema<br />

siis, kui pühamu lõplik otsus on kuulutatud ja maailma saatus igaveseks otsustatud —<br />

maailma elanikud ei tea sellest midagi. Rahvas jätkab usukommete täitmist, kuigi Jumala<br />

Vaim on neist eemaldunud. Saatanlik agarus, millega kurjusevürst neid oma kuritahtlike<br />

plaanide teostamisele innustab, sarnaneb agarusega Jumala heaks. {SV 461.3}<br />

Kui hingamispäev on saanud kogu kristlaskonna eriliseks vaidlusküsimuseks ja usulised<br />

ning ilmalikud võimud ühinevad selleks, et panna maksma pühapäevaseadus, siis<br />

toob väikese hulga kindel keeldumine alistuda jumalavastasele nõudele neile üleüldise<br />

põlguse ja raevu. Nõutakse tungivalt, et nende väheste vastu, kes on vastuolus kiriku<br />

korralduse ja riigi seadusega, oldaks sallimatud. Parem kannatagu nemad, kui et kõik rahvad<br />

satuvad korratusse ja seadusetusesse. 18 sajandit tagasi kasutasid „rahva vanemad“<br />

sedasama väidet Kristuse vastu: „Teile on parem“, ütles kaval Kaifas, „et üks inimene sureb<br />

rahva eest, kui et kogu rahvas huk-kub!“ (Joh. 11, 50.) See väide on otsustav ka lõpupäevil.<br />

Nende vastu, kes pühitsevad neljanda käsu hingamispäeva, antakse välja määrus, mille<br />

kohaselt nad väärivad kõige karmimat karistust. Rahvale antakse teatud aja möödumise järel<br />

vabad käed neid surmata. Katoliiklus ja langenud protestantism võtavad sellise seisukoha<br />

nende suhtes, kes austavad kõiki jumalikke eeskirju. Jumala rahvas satub siis sellisesse<br />

kitsikusse ja ahastusse, mida prohvet kirjeldab Jaakobi ahastuse ajana: „Nõnda ütleb<br />

Jehoova: „Me oleme kuulnud hirmukisa: on kartus, aga mitte rahu! ... Mispärast on kõik<br />

näod muutunud kahvatumaks? Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole! See on<br />

Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.“ (Jer. 30, 5-7.) {SV 461.4}<br />

Öö, mil Jaakob võitles ahastavas palves Eesavi käest pääsemise pärast (1. Moos. 32,<br />

24—30), esitab Jumala rahva kogemust ahastusajal. Kuna Jaakob oli haaranud endale<br />

pettusega oma isa õnnistuse, mis oli määratud Eesavile, siis pidi ta oma elu nimel<br />

põgenema, kuna vend ähvardas teda surmata. Pärast paljusid pagendusaastaid asus Jaakob<br />

Jumala käsul teele, et oma naiste, laste, lambaja veisekarjadega kodumaale tagasi pöörduda.<br />

Kodumaa piirile jõudnud, valdas Jaakobit hirm teadete pärast, et Eesav läheneb talle<br />

sõjasalgaga — kahtlemata selleks, et kätte maksta. Näis, et ka Jaakobi relvadeta ja kaitsetud<br />

kaaslased langevad vägivalla ohvriks. Rahutusele ja hirmule lisandus rõhuv süütunne, sest<br />

Jaakobi oma patt oli selle häda põhjuseks. Tema ainus lootus oli Jumala arm ja ainsaiks<br />

kaitseks palve. Ent Jaakob ei jätnud ka omalt poolt midagi tegemata, et heaks teha vennale<br />

tehtud ülekohut ning ära hoida ähvardavat ohtu. Nii peaksid toimima Kristuse järelkäijad<br />

viletsusaja lähenedes. Nad peaksid tegema kõik, et seada end rahva silmis õigesse<br />

379

logo

products

Resources

Company

Terms of service
Privacy policy
Cookie policy
Cookie settings
Imprint
Change language
Made with love in Switzerland
© 2024 Yumpu.com all rights reserved

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!