Rahvasta Leviaatan_

sest meie käes on ustav tunnistus käsu. tema põhimõtete ja nõuete kohta. Ei ole küllalt
sellest, kui inimesel on head kavatsused, ei piisa, kui inimene teeb seda, mis ta õigeks peab
või mida jutlustaja ütleb õige olevat. Kaalul on tema elu, seepärast peab ta ise uurima
Pühakirja. Ükskõik kui tugevad on veendumused, ükskõik kui kindel on inimene selles, et
jutlustaja tunneb tõde, ometi pole see tema usu aluseks. Meil on kaart, kuhu on märgitud
kõik teemärgid matkal taeva poole ja keegi ei pea midagi umbes arvama. {SV 449.3}
Iga mõistusega inimese esmaseks ja suurimaks kohustuseks on uurida Pühakirjast, mis on
tõde ning siis selles valguses ka käia ja teisi samale julgustada. Me peaksime lugema iga
päev hoolega Piiblit, kaaluma iga mõtet ja võrdlema kirjatekste üksteisega. Jumala abiga
tuleb meil ise omandada oma tõekspidamised, sest me peame ise Jumala ees vastust andma.
Tõdesid, mida Piibel väga selgesti esitab, on õpetatud mehed mähkinud kahtluste pimedusse
ning targa näo-ga õpetavad nad, et Pühakirjal on müstiline, varjatud vaimulik tähendus,
mida pole võimalik mõista. Need mehed on valeõpetajad. Sellistele õpetajatele lausus
Jeesus: „Te ei tunne pühi kirju ega Jumala väge.“ (Mark. 12, 24.) Piibli sõnu tu-leb seletada
nende otseses tähenduses, kui pole just kasutatud mõnda sümbolit või kujundit. Kristus on
andnud tõotuse: {SV 449.4}
„Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast“ (Joh. 7, 17.)
Kui inimesed tahaksid uskuda Piiblit nii, nagu sinna on kirjutatud ja kui ei oleks
valeõpetajaid, kes inimesi eksiteele viivad ja nende mõtteid segavad, siis tehtaks tööd, mis
rõõmustaks ingleid ja tooks Kristuse karja tuhandeid, kes käivad praegu veel eksiteel. {SV
450.1}
Me peaksime kasutama kogu oma hingejõudu Pühakirja uurimiseks ning harjutama oma
mõistust Jumala sügavustega niipalju kui surelikel on võimalik mõista. Seejuures ei tohi me
unustada, et lapselik kuulekus ja allaheitlikkus on õpilase õige meelsus. Raskeid kohti
Pühakirjas ei saa kunagi lahendada samade meetoditega, mida kasutatakse filosoo-filiste
probleemide pulhul. Me ei peaks uurima Piiblit sellise eneseusaldusega, millega paljud
tungivad teaduse valdkonda; me peaksime alandliku palvega pöörduma Jumala poole ja
siiralt soovima teada saada Tema tahet. Me peame tulema suure Jumala ette alandliku ja
vastuvõtliku vaimuga või muidu pimestavad kurjad inglid meie mõistuse ja kalgistavad
südame nii, et tõde ei avalda meile mõju. {SV 450.2}
Mõnigi Pühakirja osa, mida õpetatud mehed nimetavad salapäraseks või millest nad
mööduvad kui tähtsusetust, on lohutusrikas ja õpetlik sellele, kes on õppinud Kristuse
koolis. Üheks põhjuseks, miks paljudel teoloogidel ei ole selget arusaamist Jumala Sõnast,
on tõsiasi, et nad sulgevad teadlikult silmad nende tõdede ees, mille järgi nad ei soovi elada.
Fiibli tõdede mõistmine ei sõltu niipalju uurimiseks rakendatud mõistusejõust, kui just
sihikindlusest ja tõsisest igatsusest õiguse järele. {SV 450.3}
Piiblit ei peaks kunagi uurima ilma palveta. Ainult Püha Vaim võib avada meile Piibli
elusõna ja takistada meid ebaõigesti tõlgendamast raskestimõistetavaid osi. Taevaste inglite
369