Rahvasta Leviaatan_

linnainimesi puhkama „päikese auväärsel päeval“, kuid lubas maainimesel hädapäraseid
põllutöid teha. On tähelepanuväärne, et see paganlik seadus kehtestati keisri poolt pärast
seda, kui ta oli kristluse nimeliselt vastu võtnud. {SV 431.1}
Kuna kuninglik mandaat ei suutnud täielikult asendada jumalikku autoriteeti, siis esitas
piiskop Eusebios, kes ihaldas vürstide soosingut ja oli Constantinuse südamesõber, väite, et
Kristus olevat ise kandnud hingamispäeva üle pühapäevale. Uue õpetuse kinnituseks ei
esitatud ainsatki Pühakirja tunnistust. Eusebios ise tunnistas tahtmatult selle võltsingu
alusetust ja viitas muudatuse tõelistele autoritele. „Kõik asjad,“ ütles ta, „mis olid
kohustuslikud hingamispäeval, oleme meie üle viinud Issanda päevale.“ (Robert Cox,
„Sabbath Laws and Sabbath Duties“, lk. 538.) Ent kuigi pühapäeva pühitsemine oli alusetu,
julgustas selline väide inimesi Issanda hingamispäeva jalge alla tallama. Kõik, kes soovisid
saada maist au, võtsid vastu populaarse püha päeva. {SV 431.2}
Pärast seda, kui paavstlus oli kinnistunud, jätkati pühapäeva ülistamist. Mõni aeg
tegelesid inimesed pühapäeval veel põllutööga, kui nad ei läinud just kirikusse. Seitsmendat
päeva peeti endiselt hingamispäevaks. Kuid paavsti seadus hakkas mõju avaldama. Neil, kes
olid pühas ametis, keelati pühapäeval kodanlikes vaidlusküsimustes kohut mõista. Peagi
kästi kõigil inimestel, hoolimata ühiskondlikust seisundist, hoiduda tööst pühapäeval.
Sellest korraldusest üleastujat trahviti, kui ta oli vaba kodanik või anti piitsa, kui ta oli
sulane. Hiljem anti välja määrus, mille kohaselt rikkaid inimesi tuli uleastumise korral
karistada poole varanduse kaotamisega; kui nad aga osutusid kangekaelseteks, pidid neist
saama orjad. Alamaid rahvaklasse karistati eluaegse pagendusega. Asja huvides räägiti ka
imetegudest. Muude kummaliste juhtumite reas kõneldi ühest põllumehest, kes otsustas
künda oma põldu pühapäeval. Kui ta olevat atra rauatükiga puhastanud, jäänud rauatükk
kõvasti mehele käe külge kinni ja kaks aastat kandnud ta seda enesega kaasas „oma üpris
suureks piinaks ja häbiks“. (Francis West, „Historical and Practical Discourse on the Lord’s
Day“, Ik. 174.) {SV 431.3}
Seejärel käskis paavst kihelkonna preestril manitseda pühapäevaseadusest üleastujaid ja
soovitada neil minna kirikusse palvetama, et mitte tuua mõnd suurt õnnetust enesele ja
naabritele. Ühel kirikukogul esitati väide, mida hiljem on laialdaselt kasutanud ka
protestandid: kuna mõnda inimest oli pühapäeval töötamise ajal tabanud välk, siis näitavat
see, et pühapäev on tõesti hingamispäev. Prelaadid ütlesid: „Siit näeme, kui suur on Jumala
meelepaha nende inimeste vastu, kes ei pühitse Issanda päeva.“ Ja siis tehti üleskutse
preestritele, vaimulikele, kuningatele, vürstidele ja kõigile ustavaile inimestele „näidata üles
innukust ja hoolt, et sellele päevale antaks temale vääriline austus ja seda päeva peetakse
Kristuse auks veelgi tõsisemalt“ (Thomas Morer, „Discourse in Six Dialogues on the Name,
Nation and Observation of the Lord’s Day“, lk. 271). {SV 432.1}
Kui kirikukogude dekreedid osutusid veel ebapiisavaiks, paluti ilmalikku valitsust anda
välja käskkiri, mis pidi hirmutama inimesi ja sundima neid pühapäeval tööst loobuma. Ühel
354