Rahvasta Leviaatan_

Rooma-katoliku kirik näitab tänapäeva maailmale oma hiilgavat palet, kuid kaitseb
vabandustega kohutavat julmade tegude aruannet. Ta on riietunud Kristuse sarnasuse rüüsse,
kuid tema olemus pole muutunud. Iga paavstluse põhimõte, mis oli tunnusmärgiks
möödunud aegadel, on alles ka tänapäeval. Pimeduseaegadel välja mõeldud õpetused
püsivad jõus. Ärgu keegi lasku ennast petta! Paavstlus, mida protestandid on praegu nii
varmad austama, on seesama, mis valitses maailma reformatsiooni ajal, mil Jumala mehed
astusid elu ohtu pannes selle vastu välja. Ta on sama uhke ja ülbelt häbematu nagu siis, kui
ta valitses kuningate ja vürstide üle ning väitis, et tal on samad õigused kui Jumalal.
Paavstlus pole nüüd vähem halastamatu ja despootlik kui siis, kui ta surus maha inimeste
vabaduse ja tappis Kõigekõrgema pühasid. {SV 428.2}
Paavstlus on just selline nagu prohvetikuulutus teda nimetab — „viimase aja
ärataganemine“ (2. Tess. 2, 3. 4). See kirik tegutseb just nii nagu on kõige parem tema
eesmärkide saavutamiseks. Kameeleoni muutliku välimuse all varjab ta mao mürki. „Usk ei
peaks olema heas vahekorras ketseritega ega nendega, keda kahtlustatakse ketserluses“.
(Lenfant, köide I, lk. 516). Kas seda võimu, kelle aruanne on kirjutatud tuhande aasta
jooksul pühade verega, tuleks nüüd tunnustada Kristuse koguduse osana? {SV 429.1}
Põhjuseta ei tunnistata protestantlikes maades tõsiasja, et katoliiklus erineb
protestantismist nüüd palju vähem kui varasematel aegadel. On toimunud muutus, kuid
mitte paavstluses. Rooma-katoliku kirik sarnaneb tõepoolest paljuski nüüdse
protestantismiga, kuna protestantism on reformaatoriteaegse tasemega võrreldes suuresti
muutunud. {SV 429.2}
Kuna protestantlikud kirikud on otsinud maailma poolehoidu, on väärleebus teinud nende
silmad pimedaks. Nad peavad õigeks uskuda head kõiges halvas ja paratamatu tu-lemusena
hakkavad nad lõpuks uskuma halba kõiges heas. Selle asemel, et kaitsta kord pühadele
antud usku, paluvad nad nüüd rooma-katoliku kirikult andestust oma karmi hinnangu ja
kitsarinnalisuse pärast. {SV 429.3}
Paljud need, kes ei vaata katoliiklusele poolehoiuga, ei näe siiski ka ohtu tema võimus ja
mõjus. Paljud arvavad, et vaimne ja kõlbeline pimedus, mis valitses keskajal, soodustas
kiriku dogmade, usuliste eelarvamuste ja rõhumise levikut, kuid et tänapäeva valgustatus,
teadmiste üldine levik ja suurenev vabadus usuasjus takistavat sallimatuse ja
hirmuvalitsemise taaselustumist. Paljas mõte, et midagi sellist võiks toimuda meie
valgustatud ajastul, tundub naeruväärsena. Praegusele põlvkonnale paistab tõepoolest suur
vaimne, kõlbeline ja religioosne valgus. Jumala avatud püha Sõna kaudu on maailm
valgustatud, kuid tuleb meeles pidada, et mida suurem on antud valgus, seda suurem on
pimedus neis, kes valgust moonutavad ja kõrvale heidavad. {SV 429.4}
Kui protestandid uuriksid palves Piiblit, siis õpiksid nad tundma paavstluse iseloomu,
hoiduksid sellest kõrvale. Kahjuks peavad paljud ennast nii targaks, et nad ei tunne
vähimatki vajadust otsida alandlikult Jumalat, kes juhataks neid tõesse. Kuigi inimlapsed
352