Rahvasta Leviaatan_
ajal. Millal ja kus on Issand omaks kuulutanud selle paavstluse sünnitise? Mis seadustab muudatuse, mida Pühakiri ei kinnita? {SV 37.1} Kuuendal sajandil oli paavstlus juba kindlalt juurdunud. Tema troon asus impeeriumi pealinnas ja Rooma piiskop kuulutati kogu kiriku peaks. Paganlus loovutas koha paavstlusele. Lendav madu oli andnud metsalisele „oma väe ja oma aujärje ja suure võimu“ (Ilm. 13,2). (Vt. lisa). Nüüd algasid Taanieli ja Ilmutuseraamatu prohvetikuulutustes ennustatud 1260 paavtliku rõhumise aastat (Taan. 7,25; Ilm. 13, 5-7). Kristlasi sunniti valima: kas loobuda puhtast usust ja tunnustada paavstlikke tseremooniaid ja jumaiateenistusviise või vaevelda vrngikongis, surra piinapingil, tuleriidal ja tapalaval. Täitusid Jeesuse sõnad: „Ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ning sõbrad annavad teid ära ja surmavad mõned teie seast; ja teid vihatakse kõikide poolt minu nime pärast“ (Luuka 21, 16.17). Ustavaid hakati taga kiusama suurema ägedusega kui kunagi varem. Kogu maailm muutus üheks suureks lahinguväljaks. Sadu aastaid pidi Kristuse kogudus otsima varjupaika kõrvalistes ja üksildastes paikades. Prohvet ütleb: „Ja naine põgenes kõrbe, kus temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva“ (Ilm. 12,6). {SV 37.2} Rooma katoliku kiriku võimuletulekuga algas pimeduse ajastu. Sedamööda, kuidas kasvas kiriku võim, süvenes pimedus. Selle asemel, et uskuda Kristust, usu tegelikku alust, usuti Rooma paavsti. Selle asemel, et oodata pattude andestamist ja igavest pääsemist Jumalalt, vaatas rahvas paavstile ning tema poolt ametisse nimetatud preestritele ja pre~ laatidele. Rahvale õpetati, et paavst on nende maine vahemees ja Jumalale läheneda tohib ainult tema kaudu. Paavst oli neile Jumala asemik ja seepärast tuli temale tingimusteta kuuletuda. Kõrvalekaldumine paavsti nõudmistest oli küllaldaseks põhjuseks, et eksijat nii füüsiliselt kui hingeliselt kõige karmimalt karistada. Nii pöörati inimesed ära Jumalast ning suunati ekslike, puudulike ja patuste inimeste juurde, tegelikult pimeduse vürsti enese juurde, kes inimeste kaudu oma plaane teostas. Patt maskeeriti pühadusega. Kui Pühakiri lämmatatakse ja inimene hakkab ennast Jumalast kõrgemaks pidama, siis ei saagi ilmneda muu, kui pettus, vale ja alatu ülekohus. Inimlike seaduste ja traditsioonide ülistamisega kaasneb kõlbeline laostumine. See järgneb alati Jumala käskude hülgamisele. {SV 37.3} Need oli Kristuse kogudusele ohtlikud päevad. Ustavaid tõekandjaid oli tõesti vähe. Vahel näis, et vale ja ebausk olid vallutanud kõik ning õige usk pidi maa pealt kaduma. Evangeeliumi asemele tõusid välise jumalateenistuse vormid, mis järjest karmimalt rahvast koormasid. {SV 38.1} Lisaks sellele, et inimesi õpetati vaatama paavstile kui vahemehele, õpetati rahvast lootma omaenese tegudele kui pattude lepitusvahendile. Pikkade palverännakute, enesepiitsutamise, reliikviate kummardamise, kirikute, kabelite ja altarite ehitamise, kirikule suurte summade maksmise ja muu sellise kaudu loodeti vaigistada Jumala viha ja 28
kindlustada Tema poolehoidu, just nagu oleks Jumal inimene, keda võib vihastada iga pisiasjaga või lepitada andide ja patukahetsustoimingutega! {SV 38.2} Kiriku juhtide seas valitsevatest pahedest hoolimata näis kiriku mõju pidevalt kasvavat, Kaheksanda sajandi lõpul tulid paavsti pooldajad lagedale väitega nagu oleksid Rooma piiskopid omanud ristikoguduse algpäevil samasugust vaimulikku võimu, nagu nüüd. Selle väite kinnitamiseks tuli esitada mingi tõendus. Ja see esitati. Mungad võltsisid vanu käsikirju. Teatati, et on leitud kirikukogude senini tähelepanuta jäänud kirjad, mis kinnitasid paavsti ülemvõimu juba kristluse varastel aegadel. Tõe hüljanud kirik võttis need võltsingud meelsasti vastu (vt. lisa). {SV 38.3} Vähesed ustavad, kes toetusid õigele alusele, olid hämmas tuses. Nende tööd takistas kõnts, mida valeopetajad üles keerutasid. Mitmed olid isegi valmis ütlema nii nagu ehitajad Jeruusalemma müüril Nehemja ajal: „Kandja ramm raugeb, prügi on palju — meil pole jaksu ehitada müüri!“ (Nehemja 4,4). Väsinud pidevast võitlusest tagakiusamise, pettuse, üle kohtu ja igasuguste Saatana poolt välja mõeldud takistuste vastu, muutusid mõned ustavad tõekandjad araks, Rahu, omanduse ja elu säilitamise nimel lahkusid nad tõeliselt aluselt. Teised, kartmata vaenlaste vastuseisu, teatasid julgelt: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja kardetavale Issandale!“ (Nehemja 4,8). Nad jätkasid tööd, „igaüks tema mõõk vööl“ (Es. 6,17). {SV 38.4} Vihkamise ja tõele vastupanu vaim on ajendanud Jumala vaenlasi igal ajastul ning alati on Jumala sulastelt nõutud valvsust ja ustavust. Kristuse sõnad esimestele jüngritele: „Mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!“ (Mark. 13,37), on kehtivad Tema järelkäijatele aegade lõpuni. {SV 39.1} Pimedus tihenes. Ebajumalateenistus muutus järjest üldisemaks. Kujude ees põletati küünlaid ja nende poole palvetati. Valitsesid kõige mõttetumad ebausuga seotud kombed. Inimesed olid kõigest sellest niivõrd haaratud, et mõistus näis olevat täiesti uinunud. Kuna piiskopid ja preestrid olid ise lõbuarmastavad, lihtsameelsed ja kõlvatud, oli loomulik, et neilt juhatust otsiv rahvas vajus teadmatusse ja pahedesse. {SV 39.2} Uus samm paavsti omavolitsemise teel astuti üheteistkümnendal sajandil, kui paavst Gregorius VII kuulutas avalikult, et Rooma katoliku kirik on täiuslik. Tema läkituses öeldi, et kirik ei ole kunagi eksinud ja vastavalt Pühakirjale, ei eksi ka tulevikus. Mitte ükski Pühakirja tõend ei kinnitanud seda ütlust. See uhke paavst teatas, et tal on võim kõrvaldada valitsejaid. Keegi ei tohi muuta ühtki tema otsust; temal on võim muuta kõikide teiste otsuseid (vt. lisa). {SV 39.3} Viis, kuidas Gregorius VII kohtles Saksa keisrit Heinrich IV, t, on ilmekas näide ilmeksimatuse kaitsja julmast iseloomust. Kuna Saksa valitseja julges eirata paavsti autoriteeti, pandi ta kiriku vande alla ja tõugati troonilt. Näinud ära, et paavsti käskkiri süvendas vürstide reetlikkust ja ähvardust, mis võis puhkeda mässuks, mõistis keiser 29
- Page 2: New Covenant Publications Internati
- Page 5 and 6: See lehekülg on tahtlikult tühjak
- Page 7 and 8: Tunnustused See raamat on pühendat
- Page 9 and 10: 1
- Page 11 and 12: Sisukord Peatükk 1—Maailmalõpu
- Page 13 and 14: 5
- Page 15 and 16: — ohver, kes ei tõrkunud vastu
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21 and 22: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 23 and 24: koledusi. Uks mõõt nisu müüdi t
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
- Page 73 and 74: Jälle puhkes raevutorm ja Hieronym
- Page 75 and 76: vägi. Ristisõdijaid haaras üle-l
- Page 77 and 78: Peatükk 7—Revolutsioon Puhkeb Ne
- Page 79 and 80: minul selleks õigus ... Kui see ol
- Page 81 and 82: Katoliku kirik oli muutnud Jumala a
- Page 83 and 84: paavstluse andunud pooldajad, kes o
- Page 85 and 86: vahistama ning alistuma sundima. Ju
ajal. Millal ja kus on Issand omaks kuulutanud selle paavstluse sünnitise? Mis seadustab<br />
muudatuse, mida Pühakiri ei kinnita? {SV 37.1}<br />
Kuuendal sajandil oli paavstlus juba kindlalt juurdunud. Tema troon asus impeeriumi<br />
pealinnas ja Rooma piiskop kuulutati kogu kiriku peaks. Paganlus loovutas koha<br />
paavstlusele. Lendav madu oli andnud metsalisele „oma väe ja oma aujärje ja suure võimu“<br />
(Ilm. 13,2). (Vt. lisa). Nüüd algasid Taanieli ja Ilmutuseraamatu prohvetikuulutustes<br />
ennustatud 1260 paavtliku rõhumise aastat (Taan. 7,25; Ilm. 13, 5-7). Kristlasi sunniti<br />
valima: kas loobuda puhtast usust ja tunnustada paavstlikke tseremooniaid ja<br />
jumaiateenistusviise või vaevelda vrngikongis, surra piinapingil, tuleriidal ja tapalaval.<br />
Täitusid Jeesuse sõnad: „Ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ning sõbrad annavad teid<br />
ära ja surmavad mõned teie seast; ja teid vihatakse kõikide poolt minu nime pärast“ (Luuka<br />
21, 16.17). Ustavaid hakati taga kiusama suurema ägedusega kui kunagi varem. Kogu<br />
maailm muutus üheks suureks lahinguväljaks. Sadu aastaid pidi Kristuse kogudus otsima<br />
varjupaika kõrvalistes ja üksildastes paikades. Prohvet ütleb: „Ja naine põgenes kõrbe, kus<br />
temal oli Jumalast valmistatud ase, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend<br />
päeva“ (Ilm. 12,6). {SV 37.2}<br />
Rooma katoliku kiriku võimuletulekuga algas pimeduse ajastu. Sedamööda, kuidas<br />
kasvas kiriku võim, süvenes pimedus. Selle asemel, et uskuda Kristust, usu tegelikku alust,<br />
usuti Rooma paavsti. Selle asemel, et oodata pattude andestamist ja igavest pääsemist<br />
Jumalalt, vaatas rahvas paavstile ning tema poolt ametisse nimetatud preestritele ja pre~<br />
laatidele. Rahvale õpetati, et paavst on nende maine vahemees ja Jumalale läheneda tohib<br />
ainult tema kaudu. Paavst oli neile Jumala asemik ja seepärast tuli temale tingimusteta<br />
kuuletuda. Kõrvalekaldumine paavsti nõudmistest oli küllaldaseks põhjuseks, et eksijat nii<br />
füüsiliselt kui hingeliselt kõige karmimalt karistada. Nii pöörati inimesed ära Jumalast ning<br />
suunati ekslike, puudulike ja patuste inimeste juurde, tegelikult pimeduse vürsti enese<br />
juurde, kes inimeste kaudu oma plaane teostas. Patt maskeeriti pühadusega. Kui Pühakiri<br />
lämmatatakse ja inimene hakkab ennast Jumalast kõrgemaks pidama, siis ei saagi ilmneda<br />
muu, kui pettus, vale ja alatu ülekohus. Inimlike seaduste ja traditsioonide ülistamisega<br />
kaasneb kõlbeline laostumine. See järgneb alati Jumala käskude hülgamisele. {SV 37.3}<br />
Need oli Kristuse kogudusele ohtlikud päevad. Ustavaid tõekandjaid oli tõesti vähe.<br />
Vahel näis, et vale ja ebausk olid vallutanud kõik ning õige usk pidi maa pealt kaduma.<br />
Evangeeliumi asemele tõusid välise jumalateenistuse vormid, mis järjest karmimalt rahvast<br />
koormasid. {SV 38.1}<br />
Lisaks sellele, et inimesi õpetati vaatama paavstile kui vahemehele, õpetati rahvast<br />
lootma omaenese tegudele kui pattude lepitusvahendile. Pikkade palverännakute,<br />
enesepiitsutamise, reliikviate kummardamise, kirikute, kabelite ja altarite ehitamise, kirikule<br />
suurte summade maksmise ja muu sellise kaudu loodeti vaigistada Jumala viha ja<br />
28
Change language