Rahvasta Leviaatan_

Rooma-katoliku kirik ühendas paganluse kristlusega, esitas vääriti Jumala iseloomu ning
võttis kasutusele sama halastamatud ja eemaletõukavad abinõud. Rooma-katoliku kiriku
hiilgeajal kasutati piinapinke, et sundida inimesi nõustuma paavsti doktriinidega. Tuleriit
ootas neid, kes ei nõustunud kiriku õpetustega. Veresaunu toimus nii meeletult palju, et
nende tõelised tagajärjed ilmnevad alles Jumala kohtus. Kiriku aukandjad õppisid oma
isanda, Saatana, juhendusel leiutama vahendid, mis põhjustasid ohvrile ülimaid piinu, kuid
ei lõpetanud tema elu. Tihti korrati põrgulikku protsessi inimese vastupidavuse äärmise
piirini, kuni kannataja tervitas surma kui vabastajat. {SV 427.2}
Selline oli rooma-katoliku kiriku vastaste saatus. Poolehoidjate jaoks oli tal varuks piits,
näljutamine ja muud kõikmõeldavad eemaletõukavad kehalised vaevad. Et kindlustada taeva
poolehoidu, rikkusid patukahetsejad Jumala käsku loodusseadustest üleastumisega. Neid
õpetati purustama sidemeid, mida Jumal oli seadnud õnnistuseks ja rõõmuks ini-mese
maisel rännakul. Kalmistul puhkavad miljonid ohvrid, kes on pühendanud kogu elu
asjatutele õigustustele maha suruda oma loomulikke kiindumusi, hoida tagasi iga sooja
tunnet kaasinimeste suhtes kui seda, mis olevat Jumalale vastumeelne. {SV 427.3}
Kui tahame mõista Saatana halastamatust, nagu see ilmnes sadade aastate jooksul mitte
nende seas, kes kunagi ei olnud kuulnud midagi Jumalast, vaid kristlaskonna enda seas,
tarvitseb meil ainult tutvuda katoliikluse ajalooga. Selle tohutu petliku süsteemi abil
saavutas kurjusevürst oma eesmärgi, nimelt tõi teotust Jumalale ja viletsust inimestele. Kui
näeme, kuidas tal õnnestus ennast maskeerida ja koguduse juhtide kaudu tegutseda, võime
paremini mõista seda, miks on katoliku kirikul nii suur vastumeelsus Piibli vastu. Kui seda
Raamatut loetakse, ilmneb Jumala armastus ja halastus; inimesed hakkavad mõistma, et
Tema ei aseta kellelegi ühtegi sellist rasket koormat. Kõik, mida Isa ootab, on murtud ja
kahetsev süda ning alandlik, kuulekas, meel. {SV 427.4}
Kristuse elu ei andnud vähimalgi määral eeskuju selles, et inimesed peaksid sulgema end
kloostritesse, et pääseda taevasse. Ta pole kunagi õpetanud, et armastus ja osavõtlikkus
tuleb endast välja juurida. Päästja süda oli ääreni täis armastust. Mida lähemale jõuab
inimene kõlbelisele täiuslikkusele, seda sügavamaks muutub tema tundeõrnus, seda
teravamaks patutunnetus ja seda suuremaks kaastunne vaevatute vastu. Paavst ütles enese
olevat Kristuse asemik. Ent kuidas saab võrrelda tema iseloomu meie Päästja iseloomuga?
Kas keegi on kuulnud, et Kristus saatis inimesi vanglasse või piinapingile sellepärast, et nad
ei austanud Teda taeva Kuningana? Kas Ta saatis surma neid, kes ei võtnud Teda vastu? Kui
Samaaria küla elanikud Jeesust halvustasid, sai apostel Johannes pahaseks ja küsis: „Issand,
kas tahad, et me käsime tulla tule taevast maha ja nad hävitada?“ Jeesus vaatas
kaastundlikult jüngrile otsa ja noomis tema valjust sõnadega: „Inimese Poeg ei ole tulnud
inimeste hingesid hukka saatma, vaid ära päästma.“ (Luuka 9, 54. 56 v. t.) Kuivõrd erinev
on Kristuse iseloom paavsti iseloomust, kes kuulutab end ometi Tema asemikuks! {SV
428.1}
351