Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

See häbiväärne mahavaikimine on kestnud seni, kuni ülestõusmise auline tõde on peaaegu täiesti varju jäänud ja kristliku maailma silmis kadunud. Üks juhtiv usuline autor ütleb 1. Tess. 4, 13-18 toodud Pauluse väljendust seletades nii: „Praktilise lohutuse tagamise eesmärgil vahetab õpetus õigete õndsate surematusest välja ebakindla õpetuse Issanda teisest tulemisest. Surma hetlkel tuleb Issand meile järele. See on asi, mida me peame ootama ja lootma. Surnud on juba läinud ausse! Nad ei oota oma kohtuotsuse ja õndsuse pasunahüüdu!“ {SV 411.1} Kui Jeesus oli oma jüngritest lahkumas, ei öelnud Ta neile, et nad varsti tulevad Tema juurde. „Ma lähen teile aset valmistama,“ ütles Ta. „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde.“ (Joh. 14, 2. 3.) Paulus ütleb neile lähemalt: „Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt, selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga.“ Ja ta lisab: „Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!“ (1. Tess. 4, 16-18.) Milline suur erinevus on nende lohutussõnade ja universalistist jutlustaja sõnade vahel, mida eelnevalt tsiteerisime! Jutlustaja lohutas leinavaid sõpru kinnitusega, et ükskõik kui patune surnu ka oli, võeti ta elust lahkumise hetkel inglite hulka. Paulus seevastu juhib oma vendade tähelepanu Issanda tulekule, mil haua köidikud murtakse ja „Kristuses surnud“ äratatakse igavesele elule. {SV 411.2} Enne kui keegi tohib astuda õndsuse eluasemetesse, tuleb tema kohtuasi uurimisele ning tema iseloom ja teod Jumala ees läbivaatusele. Kõigi üle mõistetakse kohut vastavalt sellele, kuidas on kirjutatud raamatuisse. Inimesele tasutakse tema tegude järgi. See kohtumõistmine ei toimu inimese suremisel. Pane tähele Pauluse sõnu: „Ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õiglase mehe läbi, kelle ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud!“ (Ap. t. 17, 31.) Siin viitab apostel selgesti ajale, mis tollal oli alles tulevikus, kuid mille Jumal on määranud maailma üle kohtumõistmiseks. {SV 411.3} Juuda peab silmas sama perioodi, kui ta ütleb: „Ja et tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks.“ Ta tsiteerib ka Eenoki sõnu: „Vaata, Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile.“ (Juuda 6, 14. 15.) Johannes kuulutab, et ta nägi „surnuid,, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati... Ja surnutele mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud.“ (Ilm. 20, 12.) {SV 412.1} Ent milleks siis, kui surnud juba rõõmustavad taeva õndsuses või väänlevad põrguleekides, on vaja veel tulevast kohut? Jumala Sõna õpetused nendes tähtsates küsimustes ei ole ebaselged ega vasturääkivad, terve mõistus mõistab neid. Milline siiras inimene suudaks näha tarkust või õiglust väärteoorias? Kas õiged rõõmustaksid pärast nende kohtuasjade uurimist heakskiitva otsuse üle: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! ... Mine 338

oma Issanda rõõmusse“ juhul, kui nad on elanud Tema juures juba pikki ajastuid? Kas õelad kutsutakse piinapaigast võtma vastu kohtuotsust maailma Kohtunikult „Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle“? (Matt. 25, 21/41.) Milline pilge! Milline häbistav süüdistus Jumala tarkuse ja õigluse suhtes! {SV 412.2} Õpetus hinge surematusest oli üks neist valeõpetustest, mille rooma-katoliku kirik paganluselt laenas ja kristliku religiooniga ühendas. Martin Luther nimetas seda „koletislikuks väljamõeldiseks, osaks Rooma paavsti käskkirjade sõnnikuhunnikust.“ (E. Petavel, „The Problem of Immortality“, lk. 255.) Seletades Saalomoni sõnu Koguja raamatus — „surnud ei tea midagi,“ ütleb reformaator: „Ühes teises kohas kinnitab ta, et surnutel ei ole... tundmist, Seal pole, ütleb ta, mingit kohustust, oskust, teadmist ega tarkust. Saalomon usub, et surnud magavad ja ei tunne üldse midagi; surnud ei arvesta päevi ega aastaid. Siis kui nad äratatakse, näib neile, nagu oleksid nad maganud vaevalt ühe minuti.“ (Martin Luther „Exposition of Salomon’s Booke Called Ecclesiastes“, lk. 152.) {SV 412.3} Mitte kusagil Pühakirjas ei leidu mingit tõendit selle kohta, et õiged saavad kätte tasu ja õelad oma karistuse kohe suremisel. Patriarhid ja prohvetid ei ole jätnud ainsatki sellesuunalist kinnitust. Kristus ja Tema apostlid pole samuti sellest midagi kõnelnud. Piibel õpetab selgesti, et surnud ei lähe kohe taevasse. Nad magavad kuni ülestõusmiseni (1. Tess 4, 14; Iiobi 14, 10-12). Just sel päeval, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb (Kog. 12, 6), kaovad inimese mõtted. Neil, kes lähevad alla hauda, on rahu. Nad ei tea enam midagi sellest, mis toimub päikese all. (Iiobi 14, 21.) Õnnis rahu väsinud õigetele! Aeg, olgu see pikk või lühike, näib neile vaid hetkena. Nad magavad. Neid äratab alles Ju-mala pasun aulisele surematusele. „Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena.. . Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud või-dusse“ (1. Kor. 15, 52-54). Kui inimlapsed äratatakse sellest sügavast unest, jätkavad nad oma mõttekäiku sealt, kus see lakkas. Viimane tunne oli surmavalu; viimane mõte oli surmasse hääbumisest. Kui nad hauast tõusevad, kõlab nende esimene rõõmus mõte võidurõõmsas hüüdes: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?“ (Salm 55.) {SV 413.1} 339

oma Issanda rõõmusse“ juhul, kui nad on elanud Tema juures juba pikki ajastuid? Kas õelad<br />

kutsutakse piinapaigast võtma vastu kohtuotsust maailma Kohtunikult „Minge ära minu<br />

juurest, te neetud, igavesse tulle“? (Matt. 25, 21/41.) Milline pilge! Milline häbistav<br />

süüdistus Jumala tarkuse ja õigluse suhtes! {SV 412.2}<br />

Õpetus hinge surematusest oli üks neist valeõpetustest, mille rooma-katoliku kirik<br />

paganluselt laenas ja kristliku religiooniga ühendas. Martin Luther nimetas seda<br />

„koletislikuks väljamõeldiseks, osaks Rooma paavsti käskkirjade sõnnikuhunnikust.“ (E.<br />

Petavel, „The Problem of Immortality“, lk. 255.) Seletades Saalomoni sõnu Koguja<br />

raamatus — „surnud ei tea midagi,“ ütleb reformaator: „Ühes teises kohas kinnitab ta, et<br />

surnutel ei ole... tundmist, Seal pole, ütleb ta, mingit kohustust, oskust, teadmist ega tarkust.<br />

Saalomon usub, et surnud magavad ja ei tunne üldse midagi; surnud ei arvesta päevi ega<br />

aastaid. Siis kui nad äratatakse, näib neile, nagu oleksid nad maganud vaevalt ühe minuti.“<br />

(Martin Luther „Exposition of Salomon’s Booke Called Ecclesiastes“, lk. 152.) {SV 412.3}<br />

Mitte kusagil Pühakirjas ei leidu mingit tõendit selle kohta, et õiged saavad kätte tasu ja<br />

õelad oma karistuse kohe suremisel. Patriarhid ja prohvetid ei ole jätnud ainsatki<br />

sellesuunalist kinnitust. Kristus ja Tema apostlid pole samuti sellest midagi kõnelnud. Piibel<br />

õpetab selgesti, et surnud ei lähe kohe taevasse. Nad magavad kuni ülestõusmiseni (1. Tess<br />

4, 14; Iiobi 14, 10-12). Just sel päeval, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb (Kog. 12,<br />

6), kaovad inimese mõtted. Neil, kes lähevad alla hauda, on rahu. Nad ei tea enam midagi<br />

sellest, mis toimub päikese all. (Iiobi 14, 21.) Õnnis rahu väsinud õigetele! Aeg, olgu see<br />

pikk või lühike, näib neile vaid hetkena. Nad magavad. Neid äratab alles Ju-mala pasun<br />

aulisele surematusele. „Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena.. . Aga kui<br />

see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis<br />

on kirjutatud: „Surm on neelatud või-dusse“ (1. Kor. 15, 52-54). Kui inimlapsed äratatakse<br />

sellest sügavast unest, jätkavad nad oma mõttekäiku sealt, kus see lakkas. Viimane tunne oli<br />

surmavalu; viimane mõte oli surmasse hääbumisest. Kui nad hauast tõusevad, kõlab nende<br />

esimene rõõmus mõte võidurõõmsas hüüdes: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu<br />

astel?“ (Salm 55.) {SV 413.1}<br />

339

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!