Rahvasta Leviaatan_
See häbiväärne mahavaikimine on kestnud seni, kuni ülestõusmise auline tõde on peaaegu täiesti varju jäänud ja kristliku maailma silmis kadunud. Üks juhtiv usuline autor ütleb 1. Tess. 4, 13-18 toodud Pauluse väljendust seletades nii: „Praktilise lohutuse tagamise eesmärgil vahetab õpetus õigete õndsate surematusest välja ebakindla õpetuse Issanda teisest tulemisest. Surma hetlkel tuleb Issand meile järele. See on asi, mida me peame ootama ja lootma. Surnud on juba läinud ausse! Nad ei oota oma kohtuotsuse ja õndsuse pasunahüüdu!“ {SV 411.1} Kui Jeesus oli oma jüngritest lahkumas, ei öelnud Ta neile, et nad varsti tulevad Tema juurde. „Ma lähen teile aset valmistama,“ ütles Ta. „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde.“ (Joh. 14, 2. 3.) Paulus ütleb neile lähemalt: „Issand ise tuleb taevast alla sõjahüüuga, peaingli hääle ning Jumala pasunaga, ja Kristuses surnud tõusevad üles esmalt, selle järele kistakse meid, kes elame ja üle jääme, ühtlasi nendega pilvede peal Issandale vastu üles õhku, ja nõnda saame olla ikka ühes Issandaga.“ Ja ta lisab: „Kinnitage nüüd üksteist nende sõnadega!“ (1. Tess. 4, 16-18.) Milline suur erinevus on nende lohutussõnade ja universalistist jutlustaja sõnade vahel, mida eelnevalt tsiteerisime! Jutlustaja lohutas leinavaid sõpru kinnitusega, et ükskõik kui patune surnu ka oli, võeti ta elust lahkumise hetkel inglite hulka. Paulus seevastu juhib oma vendade tähelepanu Issanda tulekule, mil haua köidikud murtakse ja „Kristuses surnud“ äratatakse igavesele elule. {SV 411.2} Enne kui keegi tohib astuda õndsuse eluasemetesse, tuleb tema kohtuasi uurimisele ning tema iseloom ja teod Jumala ees läbivaatusele. Kõigi üle mõistetakse kohut vastavalt sellele, kuidas on kirjutatud raamatuisse. Inimesele tasutakse tema tegude järgi. See kohtumõistmine ei toimu inimese suremisel. Pane tähele Pauluse sõnu: „Ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õiglase mehe läbi, kelle ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud!“ (Ap. t. 17, 31.) Siin viitab apostel selgesti ajale, mis tollal oli alles tulevikus, kuid mille Jumal on määranud maailma üle kohtumõistmiseks. {SV 411.3} Juuda peab silmas sama perioodi, kui ta ütleb: „Ja et tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks.“ Ta tsiteerib ka Eenoki sõnu: „Vaata, Issand tuleb oma pühade kümnetuhandetega pidama kohut kõigile.“ (Juuda 6, 14. 15.) Johannes kuulutab, et ta nägi „surnuid,, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati... Ja surnutele mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud.“ (Ilm. 20, 12.) {SV 412.1} Ent milleks siis, kui surnud juba rõõmustavad taeva õndsuses või väänlevad põrguleekides, on vaja veel tulevast kohut? Jumala Sõna õpetused nendes tähtsates küsimustes ei ole ebaselged ega vasturääkivad, terve mõistus mõistab neid. Milline siiras inimene suudaks näha tarkust või õiglust väärteoorias? Kas õiged rõõmustaksid pärast nende kohtuasjade uurimist heakskiitva otsuse üle: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! ... Mine 338
oma Issanda rõõmusse“ juhul, kui nad on elanud Tema juures juba pikki ajastuid? Kas õelad kutsutakse piinapaigast võtma vastu kohtuotsust maailma Kohtunikult „Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle“? (Matt. 25, 21/41.) Milline pilge! Milline häbistav süüdistus Jumala tarkuse ja õigluse suhtes! {SV 412.2} Õpetus hinge surematusest oli üks neist valeõpetustest, mille rooma-katoliku kirik paganluselt laenas ja kristliku religiooniga ühendas. Martin Luther nimetas seda „koletislikuks väljamõeldiseks, osaks Rooma paavsti käskkirjade sõnnikuhunnikust.“ (E. Petavel, „The Problem of Immortality“, lk. 255.) Seletades Saalomoni sõnu Koguja raamatus — „surnud ei tea midagi,“ ütleb reformaator: „Ühes teises kohas kinnitab ta, et surnutel ei ole... tundmist, Seal pole, ütleb ta, mingit kohustust, oskust, teadmist ega tarkust. Saalomon usub, et surnud magavad ja ei tunne üldse midagi; surnud ei arvesta päevi ega aastaid. Siis kui nad äratatakse, näib neile, nagu oleksid nad maganud vaevalt ühe minuti.“ (Martin Luther „Exposition of Salomon’s Booke Called Ecclesiastes“, lk. 152.) {SV 412.3} Mitte kusagil Pühakirjas ei leidu mingit tõendit selle kohta, et õiged saavad kätte tasu ja õelad oma karistuse kohe suremisel. Patriarhid ja prohvetid ei ole jätnud ainsatki sellesuunalist kinnitust. Kristus ja Tema apostlid pole samuti sellest midagi kõnelnud. Piibel õpetab selgesti, et surnud ei lähe kohe taevasse. Nad magavad kuni ülestõusmiseni (1. Tess 4, 14; Iiobi 14, 10-12). Just sel päeval, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb (Kog. 12, 6), kaovad inimese mõtted. Neil, kes lähevad alla hauda, on rahu. Nad ei tea enam midagi sellest, mis toimub päikese all. (Iiobi 14, 21.) Õnnis rahu väsinud õigetele! Aeg, olgu see pikk või lühike, näib neile vaid hetkena. Nad magavad. Neid äratab alles Ju-mala pasun aulisele surematusele. „Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena.. . Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud või-dusse“ (1. Kor. 15, 52-54). Kui inimlapsed äratatakse sellest sügavast unest, jätkavad nad oma mõttekäiku sealt, kus see lakkas. Viimane tunne oli surmavalu; viimane mõte oli surmasse hääbumisest. Kui nad hauast tõusevad, kõlab nende esimene rõõmus mõte võidurõõmsas hüüdes: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?“ (Salm 55.) {SV 413.1} 339
- Page 295 and 296: harjumusse alahinnata armu, mis on
- Page 297 and 298: jüngrite pärast: „Pühitse neid
- Page 299 and 300: Ärgu keegi end petku arvamusega, e
- Page 301 and 302: Maailm on andunud eneserahuldamisel
- Page 303 and 304: Peatükk 28—Uurimiskohus „Kui m
- Page 305 and 306: Neile, kes saavad kohtus „väärt
- Page 307 and 308: Kristus kõik meie patud Saatanale,
- Page 309 and 310: lõpule viima läks. Me peame usu k
- Page 311 and 312: Peatükk 29—Kurjuse Algus Paljude
- Page 313 and 314: eesmärki Jumala austamise katte ta
- Page 315 and 316: suutnud näha Jumala õiglust ja ha
- Page 317 and 318: taeva elanike üle, oleks ta osutan
- Page 319 and 320: Peatükk 30—Vihavaen Inimese ja S
- Page 321 and 322: Kuna inimesed ei tunne Saatana plaa
- Page 323 and 324: Peatükk 31—Kurjade Vaimude Tegev
- Page 325 and 326: Kujukas näide Saatana teenrite arv
- Page 327 and 328: 319
- Page 329 and 330: kogenematutes. Igal mõeldaval viis
- Page 331 and 332: sellisena, mis paneks nad tundma om
- Page 333 and 334: Kahtlemine on muutunud ülimoodsaks
- Page 335 and 336: seda kurja, mida ta öelda tahtis j
- Page 337 and 338: Jumalale, avanesid nende silmad nä
- Page 339 and 340: kõrvus? Rõhutatakse, et õelate l
- Page 341 and 342: tagajärjekalt oma tööd. Kas peak
- Page 343 and 344: vihkasid? Valetajale ei saa tõde k
- Page 345: et nad peavad surema, aga surnud ei
- Page 349 and 350: jumalikkust ja asetavad Looja nende
- Page 351 and 352: teooria, mis moodustab spiritismi p
- Page 353 and 354: hoolimata patust elu ning Saatan p
- Page 355 and 356: Peatükk 35—Südametunnistuse Vab
- Page 357 and 358: Protestandid on läinud paavstluseg
- Page 359 and 360: Rooma-katoliku kirik ühendas pagan
- Page 361 and 362: uhkustavad haridusega, ei tunne nad
- Page 363 and 364: Roomas peetud sinodil kinnitati kõ
- Page 365 and 366: 11-16). Oleme juba leidnud, et Ühe
- Page 367 and 368: Peatükk 36—Lähenev Võitlus Suu
- Page 369 and 370: korral vägivaldselt ligimese naise
- Page 371 and 372: minema maailmaga kompromissile. Saa
- Page 373 and 374: iigivõimudele kui Jumalast määra
- Page 375 and 376: Tim. 4, 3.) See aeg on tulnud. Rahv
- Page 377 and 378: sest meie käes on ustav tunnistus
- Page 379 and 380: Jumal. Ei ole küllalt, kui nad on
- Page 381 and 382: Selle nii selgesti esitatud teadaan
- Page 383 and 384: võimusesse langevad, siis tekivad
- Page 385 and 386: väljavalamisel evangeeliumitöö a
- Page 387 and 388: vastu, kes võtavad vastu Jumala s
- Page 389 and 390: kohtuasjad on otsustatud tavases p
- Page 391 and 392: Need, kes omavad nüüd vähe usku,
- Page 393 and 394: Kristuse tulemist ei ole võimalik
- Page 395 and 396: Need nuhtlused ei ole ülemaailmsed
oma Issanda rõõmusse“ juhul, kui nad on elanud Tema juures juba pikki ajastuid? Kas õelad<br />
kutsutakse piinapaigast võtma vastu kohtuotsust maailma Kohtunikult „Minge ära minu<br />
juurest, te neetud, igavesse tulle“? (Matt. 25, 21/41.) Milline pilge! Milline häbistav<br />
süüdistus Jumala tarkuse ja õigluse suhtes! {SV 412.2}<br />
Õpetus hinge surematusest oli üks neist valeõpetustest, mille rooma-katoliku kirik<br />
paganluselt laenas ja kristliku religiooniga ühendas. Martin Luther nimetas seda<br />
„koletislikuks väljamõeldiseks, osaks Rooma paavsti käskkirjade sõnnikuhunnikust.“ (E.<br />
Petavel, „The Problem of Immortality“, lk. 255.) Seletades Saalomoni sõnu Koguja<br />
raamatus — „surnud ei tea midagi,“ ütleb reformaator: „Ühes teises kohas kinnitab ta, et<br />
surnutel ei ole... tundmist, Seal pole, ütleb ta, mingit kohustust, oskust, teadmist ega tarkust.<br />
Saalomon usub, et surnud magavad ja ei tunne üldse midagi; surnud ei arvesta päevi ega<br />
aastaid. Siis kui nad äratatakse, näib neile, nagu oleksid nad maganud vaevalt ühe minuti.“<br />
(Martin Luther „Exposition of Salomon’s Booke Called Ecclesiastes“, lk. 152.) {SV 412.3}<br />
Mitte kusagil Pühakirjas ei leidu mingit tõendit selle kohta, et õiged saavad kätte tasu ja<br />
õelad oma karistuse kohe suremisel. Patriarhid ja prohvetid ei ole jätnud ainsatki<br />
sellesuunalist kinnitust. Kristus ja Tema apostlid pole samuti sellest midagi kõnelnud. Piibel<br />
õpetab selgesti, et surnud ei lähe kohe taevasse. Nad magavad kuni ülestõusmiseni (1. Tess<br />
4, 14; Iiobi 14, 10-12). Just sel päeval, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb (Kog. 12,<br />
6), kaovad inimese mõtted. Neil, kes lähevad alla hauda, on rahu. Nad ei tea enam midagi<br />
sellest, mis toimub päikese all. (Iiobi 14, 21.) Õnnis rahu väsinud õigetele! Aeg, olgu see<br />
pikk või lühike, näib neile vaid hetkena. Nad magavad. Neid äratab alles Ju-mala pasun<br />
aulisele surematusele. „Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena.. . Aga kui<br />
see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis<br />
on kirjutatud: „Surm on neelatud või-dusse“ (1. Kor. 15, 52-54). Kui inimlapsed äratatakse<br />
sellest sügavast unest, jätkavad nad oma mõttekäiku sealt, kus see lakkas. Viimane tunne oli<br />
surmavalu; viimane mõte oli surmasse hääbumisest. Kui nad hauast tõusevad, kõlab nende<br />
esimene rõõmus mõte võidurõõmsas hüüdes: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu<br />
astel?“ (Salm 55.) {SV 413.1}<br />
339