Rahvasta Leviaatan_

et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi.“ „Niihästi nende armastus kui ka
viha, samuti nende armukadeduski on ammu kadunud ja neil ei ole iialgi enam osa sellest
kõigest mis päikese all sünnib!“ „Sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust,
tunnetust ega tarkust.“ (Kog. 9, 5. 6. 10.) {SV 409.3}
Kui Hiskija palve peale pikendati tema elu viisteist aastat, avaldas tänulik kuningas
Jumalale kiitust Tema suure halastuse eest. Oma laulus väljendas ta põhjuse, miks ta nii
rõõmustas. „Sest surmavaid ei kiida sind, surm ei ülista sind, hauda vajunud ei looda su
ustavuse peale! Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna.“ (Jes. 38, 18.
19.) Populaarne eksiõpetus väidab, et õiged surnud on taeva õndsuses, kus nad kiidavad
Jumalat surematu keelega; kuid Hiskija ei näinud surmas sellist suurepärast väljavaadet.
Tema sõnad on kooskõlas Taaveti tunnistusega: „Sest surmas ei meenutata sind! Kes
surmavallas tänab sind?“ „Ei surnud kiida Jehoovat ega need, kes lähevad alla
surmavaikusesse.“ (Laul 6, 5; 115, 17.) {SV 410.1}
Nelipühipäevil ütles Peetrus, et peavanem Taavet „on surnud ja maha maetud ja tema
haud on meie juures tänapäevani.“ „Sest Taavet ei ole läinud taevasse.“ (Ap. t. 2, 29. 34.)
Fakt, et Taavet jääb hauda kuni ülestõusmiseni, tõestab, et õiged ei lähe suremisel taevasse.
Ainult ülestõusmise kaudu ja selle tõttu, et Kristus on hauast üles tõusnud, võib Taavet
lõpuks istuda Jumala paremale käele. {SV 410.2}
Paulus väitis: „Sest kui surnuid ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud. Aga kui Kristus
ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees. Siis on ka need, kes
Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud.“ (1. Kor. 15, 16-18.) Kui nelja tuhande
aasta jooksul surnud õiged oleksid kohe taevasse läinud, kuidas oleks siis Paulus saanud
öelda: Kui ei ole ülestõusmist, „siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka
saanud?“ Ülestõusmine poleks sel juhul vajalik. {SV 410.3}
Märter Tyndale ütles surnute seisukorra kohta: „Ma tunnistan avalikult, et ma pole
veendunud, et nad on juba täies aus, nagu on Kristus ja Jumala valitud inglid. Ma ei pea
seda enda usutunnistuseks, sest vastasel korral oleks kuulutus liha ülestõusmisest asjatu.“
(William Tyndale, eessõna Uuele Testamendile, välja antud 1534.) Uuesti trükitud „British
Reformers’is — „Tindal, Frith, Barnes“, lk. 349.) {SV 410.4}
Vaieldamatu on fakt, et lootus igavesele õndsusele kohe pärast surma ongi põhjuseks,
miks Piibli õpetus ülestõusmisest on kõrvale jäänud. Asjade sellist kulgu märkas dr. Adam
Clarke, kes ütles: „Näib, et algkristlaste seas peeti õpetust ülestõusmisest palju tähtsamaks
kui nüüd! Millest see tuleneb? Apostlid rõhutasid seda tõde ikka ja alati ning õhutasid
Jumala lapsi selle kaudu hoolsusele, kuulekusele ja rõõmsameelsusele; kuid nende järglased
meie päevil mainivad seda nii harva! Nii jutlustasid apostlid ja nii uskusid algkristlased; nii
kõneleme meie ja nii usuvad meie kuulajad. Evangeeliumis ei leidu ühtegi õpetust, millele
pandaks suuremat rõhku, kuid praeguses jutlustamissüsteemis pole ühtegi õpetust, mis oleks
rohkem hooletusse jäetud!“ („Commentary“, märkusi 1. Kor. 15 kohta, § 3.) {SV 410.5}
337