Rahvasta Leviaatan_

ennast trööstinud Amnoni pärast, kes ära surnud“ v. t.) Sest ta harjus sellega, et Amnon oli
surnud.“ (2. Saam. 13, 39.) {SV 403.2}
„Minult küsitakse sageli,“ ütles kõneleja, „milline on nende saatus, kes lahkuvad
maailmast patus; need, kes surevad kas joobnult või roima punaste plekkidega riietel või nii
nagu see noormees, kes oma elu jooksul ei tunnistanud usku ega tundnud rõõmu usulisest
kogemusest. Meid rahuldab Pühakirjas öeldu. Selle Raamatu vastus lahendab südames
tõusva probleemi. Amnon oli üliväga patune; ta ei kahetsenud, ta joodeti purju ja joobnuna
tapeti. Taavet oli Jumala prohvet; tema pidi teadma, kas tulevases maailmas on Amnonil hea
või halb elu. Kuidas väljendas ta oma südame tundeid? „Ja kuningas Taavet jättis järele
Absalomi vastu väljaminemise, sest ta oli ennast trööstinud Amnoni pärast, kes ära surnud.“
(Salm 39 v. t.) {SV 403.3}
„Ja millise järelduse saab nendest sõnadest teha? Kas mitte sellise, et Taavet ei uskunud
õpetust lõputust piinast? Nii me seda mõistame ja leiame siit võimsa tõestuse palju
meeldivamale, selgitavamale ja heatahtlikumale õpetusele, ni-melt üldise pühitsuse ja rahu
õpetusele. Taavet oli lohutatud oma poja surma pärast. Ja miks siis? Sellepärast, et ta võis
prohvetliku silmaga vaadata aulist ’tulevikku ja näha, et poeg on lahutatud kõigist
kiusatustest, vabastatud orjusest ja puhastatud patu rüvetusest ning saanud küllaldaselt
pühaks ja õilsaks, et rõõmustada ülestõusnud õndsate hingede seltskonnas. Isa ainsaks
lohutuseks oli teadmine, et tema armastatud poeg on eemaldatud patust ja kannatustest ning
läinud sinna, kus Püha Vaimu ülevad hingused valgustavad tema pimestatud hinge, kus
mõistus avaneb taevasele tarkusele ja surematu armastuse magusale joovastusele, ning kus
ta saab pühitsetud loomusega nautida rahu ja taevase pärandi osadust. {SV 403.4}
Me soovime, et selle läbielu kaudu mõistetakse, et me usume, et taeva õndsust ei saa
saavutada selle kaudu, mida meie võime selles elus teha; see ei sõltu südame muutusest
meie elu ajal, ei praegusest uskumusest ega usu tunnistamisest.“ {SV 404.1}
Nii kordab end Kristuse tunnistajaks nimetaja valet, mida lausus madu Eedenis: „Te ei
sure kummatigi mitte!“ Mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate
Jumala sarnaseks.“ Ta kuulutab, et kõige alatumad patused — mõrtsukad, vargad ja
abielurikkujad — saavad pärast surma õiguse siseneda lõputusse õndsusesse. {SV 404.2}
Millele rajab see Pühakirja moonutav õpetaja oma järeldused? Ühele lausele, millega
Taavet väljendas oma alistumist Jumala valitsusele. Kuningas „jättis järele Absalomi vastu
väljaminemise, sest ta oli ennast trööstinud Amnoni pärast, kes oli surnud.“ Kurbuse teravus
pehmenes aja jooksul ja tema mõtted pöördusid surnud pojalt elavale pojale, kes oli
maapaos sooritatud mõrva õiglase karistuse hirmus. Ja see oli matusekõnelejale tõendiks, et
veresüüdlane ja joobnud Amnon läks otsekohe pärast surma õndsuse eluasemetesse, et seal
saada puhastatud ja kõlbavaks tehtud patuta inglite seltskonna jaoks! Selline õpetus on
tõepoolest hästi kohane rahuldama lihalikku südant! See on Saatana õpetus, mis teeb
332