Rahvasta Leviaatan_

Sama nõude, mille Saatan esitas Kristusele kõrbes, esitab ta Rooma kiriku kaudu ning
suured hulgad on valmis talle austust osutama. {SV 34.3}
Need aga. kes kardavad ja austavad Jumalat, löövad selle väljakutsuva häbematuse tagasi
Kristuse sõnadega: „Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis Teda
teenima“ (Luuka 4.8). Jumal pole oma Sõnas mitte kunagi esitanud korraldust määrata mõni
inimene koguduse üle valitsema. Õpetus paavstlikust ülemvalitsusest on Pühakirjaga selges
vastuolus. Paavsti võim Kristuse koguduse üle saab olla ainult valega endale haaratud
võim. {SV 34.4}
Katoliku kirik on läbi aegade süüdistanud protestante ketserluses ja tahtlikus eraldumises
õigest kirikust. Nimetatud süüdistused käivad tegelikult tema enda kohta. Just paavstlus
langetas Kristuse lipu ja lahkus „pühadele kord antud“ usust (Juuda 3). {SV 35.1}
Saatan teadis hästi, et Pühakiri avab inimeste silmad nägema tema pettusi ja annab jõu
tema mõjule vastu seista. Pühakirja sõnadega lõi maailma Lunastaja ise tagasi kiusaja
rünnakud, vastates: „Kirjutatud on.“ Vaenlase igale ettepanekule vastandas Issand Sõna,
tarkuse ja väe. Et võimu inimeste üle säilitada ja paavsti juhtpositsiooni kinnitada, pidi
Saatan rahvast Pühakirja suhtes teadmatuses hoidma. Piibel ülistab Jumalat ja näitab
surelikele inimestele kätte nende koha, sellepärast tuli pühi tõdesid varjata ja maha suruda.
Niisuguse suuna võttiski Rooma katoliku kirik. Piibli levitamine jäi sajandeiks keelu alla.
Rahval keelati selle lugemine ja kodus hoidmine. Põhimõttelagedad preestrid ja prelaadid
tõlgendasid Piibli õpetusi meelevaldselt. Nii hakati paavsti viimaks peaaegu üldiselt pidama
Jumala maapealseks asemikuks, kellele kuulus võim kiriku ja riigi üle. {SV 35.2}
Kõrvaldanud õiguse mõõdupuu, võis saatan tegutseda just nii nagu tahtis.
Prohvetikuulutuses oli öeldud, et paavst „püüab muuta aegu ja seadusi“ (Taan. 7,25). Seda
ta viivitamata tegigi. Et pakkuda paganlusest pöördunuile midagi ebajumalate
kummardamise asemele ja seadustada niiviisi nende vormilist pöördumist kristlusesse, võeti
kristlikus jumalateenistuses tasapisi kasutusele kujude ja reliikviate austamine. Viimaks
kinnitati selline ebajumalateenistuslik süsteem üldise kirikukogu dekreediga (vt. lisa). Et
pühenduseteotust sellisel kujul lõpuni viia, julges katoliku kirik Jumala käsust välja jätta
teise käsu, mis keelas kujude kummardamise. Et käskusid oleks endiselt kümme, jagati
kümnes käsk kaheks. {SV 35.3}
Selline järeleandmine paganlusele avas tee Jumala käsuõpetuse edasisele eiramisele.
Pühitsematute kirikujuhtide vahendusel võltsis Saatan ka neljanda käsu; heitnud kõrvale
senise hingamispäeva, päeva, mida Jumal oli õnnistanud ja pühitsenud (1. Moos. 2,2.3),
asendas ta selle paganate pidupäevaga, auväärse päikese päevaga“. Esimestel sajanditel
pidasid kõik kristlased pühaks nädala seitsmendat päeva. Nad kaitsesid südilt Jumala au ja
võitlesid ennastsalgavalt Jumala muutumatute eeskirjade pühaduse eest. Saatan tegutses
oma eesmärgi läbi surumiseks väga kavalasti. Et rahva tähelepanu suunata nädala esimesele
26