Rahvasta Leviaatan_

Niiviisi omistab põrgu vürst inimkonna Loojale ja Heategijale oma iseloomu. Julmus on
saatanlik. Jumal on armastus ja kõik Tema loomistöö oli puhas, püha ja kaunis, kuni
esimene vastuhakkaja tõi maailma patu. Saatan ise on see vaenlane, kes ahvatleb inimest
patule, et teda siis, kui võimalik, hävitada. Kui ta on oma ohvris kindel, tunneb ta rõõmu
hävingu üle, mille ta ise on korda saatnud. Kui lubataks, tõmbaks Saatan kogu inimkonna
oma võrku. Kui jumalik vägi ei astuks vahele, siis ei pääseks ükski Aadama poeg ega
tütar. {SV 401.1}
Saatan püüab tänapäeval inimesi võita nii nagu ta tegi seda meie esivanemate juures:
kõigutada nende usaldust oma Loojasse ja panna nad kahtlema Tema targas valitsemises ja
käskude headuses. Et oma kuritahtlikkust ja vastuhakku õigustada, esitavad kurat ja tema
saadikud Jumalat veelgi halvemana, kui nad ise on. Suur petis püüab veeretada oma
iseloomu kohutavat julmust meie taevasele Isale, et näiks nagu oleks Lutsiferile tehtud
taevast väljaheitmisega suurt ülekohut, kuna ta ei alistunud nii ebaõiglasele valitsejale.
Saatan pakub maailmale vabadust, mida olevat võimalik nautida tema leebe valitsuse all,
vastandina orjusele, mida pakkuvat Jehoova karmid seadused. Nii õnnestub tal ahvatleda
inimesi truudusetusele Jumala vastu. {SV 401.2}
Kuivõrd vastuvõetamatu on igasuguse armastuse, halastuse ja õigluse seisukohalt õpetus,
et meeltparandamatuid surnuid piinatakse tules ja väävlis igavesti põlevas põrgus selles
lühikeses maises elus tehtud pattude eest nii kaua, kui elab Jumal! Ometi on see õpetus laialt
levinud ja seisab kirjas kristlaskonna paljudes usutunnistustes. Üks õpetatud usuteaduse
doktor ütles: „Patuste põrgupiinade jälgimine ülendab igavesti pühade õnne. Kui nad näevad
neid, kes on loomult samasugused ja sündinud samasugustes tingimustes, sellises viletsuses,
ennast aga nii ülendatuina, siis suudavad nad palju paremini mõista oma õnne!“ Keegi teine
väidab nii: „Kui Jumala hukkamõistuotsus jõustub Igavesti vihariistade kallal, siis nende
piina suits tõuseb igavesti üles armuriistade nähes, kes selle asemel, et tunda kaasa
õnnetuile, hõiskavad: „Aamen! Halleluuja! Kiitke Issandat!“ {SV 401.3}
Kus kohas Piiblis leidub selline õpetus? Kas lunastatud taevas kaotavad kaastunde ja
isegi tavalised inimlikud tunded? Kas need vahetatakse külmaverelise ükskõiksuse
või metslase halastamatuse vastu? Ei, ei! See ei ole Jumala Raamatu õpetus! Need, kes
esitavad eelpool toodud vaateid, võivad olla õpetatud ja isegi siirad inimesed, kuid nad on
eksiteele viidud Saatana sosistustest. Tema paneb neid Pühakirja kindlaid sõnu vääriti
mõistma, omistama Jumala armastavatele sõnadele kibeduse ja kuritahtlikkuse värvingut,
mis kuulub kuradile ja mitte meie Loojale. „Nii tõesti, kui ma elan, ütleb Issand Jehoova, ei
ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks! Pöörduge,
pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema?“ (Hes. 33, 11.) {SV 401.4}
Mis kasu tooks Jumalale see, kui Ta tunneks rõõmu, nagu väidetakse, lakkamatutest
piinadest ning kuulaks naudinguga kannatajate oigeid, kiljatusi ja sajatusi, keda hoitakse
põrguleekides? Kas need koledad häälitsused võiksid kõlada muusikana Igavese Armastuse
330