Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

Peatükk 33—Esimene Suur Pettus Juba inimajaloo koidikul tegi Saatan algust jõupingutustega petta inimsugu. Tema, kes oli õhutanud mässu taevas, soovis haarata ka maa elanikud võitlusse Jumala valitsuse vastu. Aadam ja Eeva olid olnud täiuslikult õnnelikud, kuna nad olid kuulekad Jumala korraldustele. Just see tõsiasi oli vankumatuks tunnistuseks väite vastu, mida Saatan taevas oli esitanud: et Jumala käsk oli rõhuv ja vastuolus Tema loodolevuste heaoluga. Pealegi äratas Saatanas kadedust kaunis kodu, kus elas patuta inimpaar. Ta otsustas viia nad langusele, lahutada nad sel viisil Jumalast ja alistada oma võimu alla. Seejärel võis ta haarata enesele maa ja rajada siia oma kuningriigi, et sõdida Kõigekõrgema vastu. {SV 398.2} Oleks Saatan avalikult näidanud oma tõelist olemust, oleks ta kohe tagasi löödud, sest Aadamat ja Eevat hoiatati selle ohtliku vaenlase eest. Saatan aga töötas salaja ja varjas oma eesmärki, et tõhusamalt oma kavatsusi teostada. Kasutades meediumina madu, kes tollal oli paeluva välimusega loom, pöördus Saatan Eeva poole sõnadega: „Kas Jumal on tõesti ütelnud, et ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ (1. Moos. 3, 1.) Poleks Eeva laskunud vaidlusse kiusajaga, oleks ta olnud kaitstud, kuid ta julges temaga kõnelusse astuda, ja nii langes ta Saatana kavalate võtete ohvriks. Samamoodi võidetakse paljusid ka tänapäeval. Nad kahtlevad Jumala nõudmiste õigsuses. Selle asemel, et kuuletuda Jumala käskudele, võtavad nad vastu inimlikke teooriaid, mis on tegelikult kavalaks suitsukatteks Saatana plaanidele. {SV 398.3} „Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal ütelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!“ (Salmid 2-5.) Madu seletas, et nad saavad Jumala sarnaseks, omandavad senisest suurema tarkuse ja on võimelised tõusma kõrgemale tasemele. Eeva andis kiusatusele järele; tema mõjul juhiti patusse ka Aadam. Nad uskusid mao sõnu, et Jumal ei mõtelnud seda, mida Ta ütles. Esimene inimpaar ei usaldanud oma Loojat ja arvas, et Ta piirab nende vabadust ning et nad omandavad suure tarkuse ja au siis, kui nad astuvad üle Tema käsust. {SV 399.1} Ent millise tähenduse omandasid Aadama jaoks sõnad: „Sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!“ pärast seda, kui ta oli pattu teinud? Kas ta leidis, et need tähendasidki seda, mida tõotas Saatan, nimelt tõusmist eksisteerimise kõrgemale tasemele? Sel juhul oleks üleastumisega tõepoolest palju head saavutatud ja Saatanast oleks saanud inimsoo heategija. Ei, Aadam leidis, et Jumala kohtuotsusel oli teine tähendus. Jumal ütles, et karistuseks patu eest peab inimene saama jälle mullaks, kust ta on võetud: „Sa olen põrm ja pead jälle põrmuks saama!“ (Salm 19.) Saatana sõnad: „Siis lähevad teie silmad lahti“ osutusid tõeks ainult ühes mõttes: pärast seda, kui Aadam ja Eeva olid sõnakuulmatud 328

Jumalale, avanesid nende silmad nägema oma rumalust! Nad tundsid nüüd kurja ja maitsesid üleastumise kibedat, oi kui kibedat vilja ... {SV 399.2} Keset Eedenit kasvas elupuu, mille viljal oli jõud jäädvustada elu. Kui Aadam oleks jäänud kuulekaks Jumalale, oleks tal alati olnud vaba juurdepääs sellele puule, ja ta oleks elanud igavesti. Ent kui inimene patustas, võeti talt ära võimalus süüa elupuust. Nüüdsest allus senini täiuslik inimlaps surmale. Jumala kohtuotsus: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!“ osutab elu täielikule kustumisele. {SV 399.3} Surematuse, mida tõotati inimesele kuulekaks jäämise tingimusel, kaotas ta üleastumise tõttu. Aadam ei saanud oma järeltulijaile anda edasi seda, mida tal enam ei olnud; seepärast poleks langenud inimsool olnud mingit lootust, kui Jumal poleks oma Poja ohvri kaudu teinud inimestele surematust uuesti kättesaadavaks. Kuna „nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud“, siis Kristus „on toonud valge ette elu ja kadumatu põlve evangeeliumi kaudu“ (Rooma 5, 12; 2. Tim. 1, 1). Ainult Kristuse kaudu omandab surelik surematuse. Jeesus ütles: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha.“ (Joh. 3, 36). Iga inimene võib saada selle hindamatu õnnistuse siis, kui ta on nõus täitma tingimused. Kõik, „’kes head tehes püsivusega otsivad au ja kiitust ja kadumatut põlve“, saavad „igavese elu“. (Rooma 2, 7.) {SV 399.4} Ainuke, kes lubas Aadamale elu sõnakuulmatuse kaudu, oli suur petja. Mao sõnad Eevale: „Te ei sure kummatigi mitte“ olid kõigi aegade esimeseks jutluseks hinge surematusest. Ja hoolimata sellest, et need sõnad toetuvad Saatana autoriteedile, korratakse neid kristlaskonna kantslitest ning enamik inimkonnast võtab selle kuulutuse niisama meelsasti vastu, nagu meie esivanemad. Jumala otsusele: „Hing, kes teeb pattu, peab surema“ (Hes. 18, 20) on antud tähendus: „Hing, kes teeb pattu, ei pea surema, vaid elama igavesti. „Meil jääb üle ainult imestada sõgeduse üle, mis muudab inimesed nii kergeusklikeks Saatana väidete suhtes ja nii uskmatuiks Jumala sõnade suhtes. {SV 400.1} Kui inimesel oleks olnud pärast langemist vaba juurdepääs elupuule, oleks ta elanud igavesti ja patt oleks jäädvustatud igaveseks. Kuid keerubid ja leegitsev mõõk hoidsid „elupuu teed“ (1. Moos. 3, 24) ja mitte ükski inimene Aadama perekonnast ei võinud läbida seda tõket ning süüa eluandvat vilja. Seetõttu ei eksisteeri ka ainsatki surematut patust. {SV 400.2} Pärast pattulangemist käskis Saatan oma inglitel suunata erilised jõupingutused sellele, et sisendada inimestesse usku loomupärasesse surematusesse. Niipea, kui kurjad inglid olid saanud mõjutada inimesi seda eksiõpetust vastu võtma, tõi Saatan inimmeeltesse mõtte, et kõik patused elavad igaveses viletsuses. Pimedusevürst esitab oma käsilaste abil Jumalat kättemaksuhimulise türannina ja teatab, et Jumal heidab põrgusse kõik need, kes Temale ei meeldi ja laseb neil seal igavesti tunda Tema viha. Saatana jutu järgi jälgib Looja rahuldustundega, neid, kes kannatavad kirjeldamatut ahastust ja väänlevad igavestes leekides. {SV 400.3} 329

Jumalale, avanesid nende silmad nägema oma rumalust! Nad tundsid nüüd kurja ja<br />

maitsesid üleastumise kibedat, oi kui kibedat vilja ... {SV 399.2}<br />

Keset Eedenit kasvas elupuu, mille viljal oli jõud jäädvustada elu. Kui Aadam oleks<br />

jäänud kuulekaks Jumalale, oleks tal alati olnud vaba juurdepääs sellele puule, ja ta oleks<br />

elanud igavesti. Ent kui inimene patustas, võeti talt ära võimalus süüa elupuust. Nüüdsest<br />

allus senini täiuslik inimlaps surmale. Jumala kohtuotsus: „Sa oled põrm ja pead jälle<br />

põrmuks saama!“ osutab elu täielikule kustumisele. {SV 399.3}<br />

Surematuse, mida tõotati inimesele kuulekaks jäämise tingimusel, kaotas ta üleastumise<br />

tõttu. Aadam ei saanud oma järeltulijaile anda edasi seda, mida tal enam ei olnud; seepärast<br />

poleks langenud inimsool olnud mingit lootust, kui Jumal poleks oma Poja ohvri kaudu<br />

teinud inimestele surematust uuesti kättesaadavaks. Kuna „nõnda on ka surm tunginud<br />

kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud“, siis Kristus „on toonud valge ette elu ja<br />

kadumatu põlve evangeeliumi kaudu“ (Rooma 5, 12; 2. Tim. 1, 1). Ainult Kristuse kaudu<br />

omandab surelik surematuse. Jeesus ütles: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu; aga kes<br />

ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha.“ (Joh. 3, 36). Iga inimene võib saada selle hindamatu<br />

õnnistuse siis, kui ta on nõus täitma tingimused. Kõik, „’kes head tehes püsivusega otsivad<br />

au ja kiitust ja kadumatut põlve“, saavad „igavese elu“. (Rooma 2, 7.) {SV 399.4}<br />

Ainuke, kes lubas Aadamale elu sõnakuulmatuse kaudu, oli suur petja. Mao sõnad<br />

Eevale: „Te ei sure kummatigi mitte“ olid kõigi aegade esimeseks jutluseks hinge<br />

surematusest. Ja hoolimata sellest, et need sõnad toetuvad Saatana autoriteedile, korratakse<br />

neid kristlaskonna kantslitest ning enamik inimkonnast võtab selle kuulutuse niisama<br />

meelsasti vastu, nagu meie esivanemad. Jumala otsusele: „Hing, kes teeb pattu, peab<br />

surema“ (Hes. 18, 20) on antud tähendus: „Hing, kes teeb pattu, ei pea surema, vaid elama<br />

igavesti. „Meil jääb üle ainult imestada sõgeduse üle, mis muudab inimesed nii<br />

kergeusklikeks Saatana väidete suhtes ja nii uskmatuiks Jumala sõnade suhtes. {SV 400.1}<br />

Kui inimesel oleks olnud pärast langemist vaba juurdepääs elupuule, oleks ta elanud<br />

igavesti ja patt oleks jäädvustatud igaveseks. Kuid keerubid ja leegitsev mõõk hoidsid<br />

„elupuu teed“ (1. Moos. 3, 24) ja mitte ükski inimene Aadama perekonnast ei võinud läbida<br />

seda tõket ning süüa eluandvat vilja. Seetõttu ei eksisteeri ka ainsatki surematut patust. {SV<br />

400.2}<br />

Pärast pattulangemist käskis Saatan oma inglitel suunata erilised jõupingutused sellele, et<br />

sisendada inimestesse usku loomupärasesse surematusesse. Niipea, kui kurjad inglid olid<br />

saanud mõjutada inimesi seda eksiõpetust vastu võtma, tõi Saatan inimmeeltesse mõtte, et<br />

kõik patused elavad igaveses viletsuses. Pimedusevürst esitab oma käsilaste abil Jumalat<br />

kättemaksuhimulise türannina ja teatab, et Jumal heidab põrgusse kõik need, kes Temale ei<br />

meeldi ja laseb neil seal igavesti tunda Tema viha. Saatana jutu järgi jälgib<br />

Looja rahuldustundega, neid, kes kannatavad kirjeldamatut ahastust ja väänlevad igavestes<br />

leekides. {SV 400.3}<br />

329

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!