Rahvasta Leviaatan_

õnnestus, tänitas ta ,et Jumala ebaõiglased kitsendused viisid inimese langemiseni nii, nagu
nad tedagi olevat mässama pannud. {SV 375.3}
Ent Igavene Isa ütleb oma iseloomu kohta: „Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika
meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu
ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata.“ 2. Moos. 34, 6. 7. {SV
375.4}
Saatana väljaheitmisega taevast näitas Jumal oma õiglust ja säilitas oma trooni au. Kuid
siis, kui inimene oli langenud ärataganeja pettusesse ja patustanud, ilmutas Jumal oma
armastust sellega, et Ta andis oma ainusündinud Poja surma langenud inimsoo eest.
Lepituses avaldub Jumala iseloom. Suur tõde, mida esitab rist, näitab kogu universumile, et
Jumala valitsus ei ole mingil viisil süüdi selles tees, mille Lutsifer oli valinud. {SV 375.5}
Võitlus Kristuse ja Saatana vahel Päästja maapealse teenistuse ajal paljastas suure petja
iseloomu. Miski poleks suutnud nii tagajärjekalt maatasa teha taeva inglite ja kogu ustava
universumi poolehoidu Saatana suhtes, kui tema halastamatu võitlus maailma Lunastaja
vastu. Tema jultunud nõudmine, et Kristus peaks temale austust avaldama ning tema ülbus
avaldusid siis, kui ta viis Kristuse mäetipule ja templi harjale: see kuritahtlik kavatsus, mis
paljastus siis, kui ta õhutas Kristust viskuma alla peadpööritavast kõrgusest, väsimatu viha,
millega ta jälitas Jeesust ühest kohast teise ning sisendas preestrite ja rahva südamesse soovi
tagasi lükata Tema armastust ja lõpuks hüüda: „Löö risti! Löö risti!“ — kõik see äratas
universumis hämmastust ja meelepaha. {SV 376.1}
See oli Saatan, kes õhutas inimest Kristust kõrvale heitma. Kurjuse vürst tarvitas kogu
oma võimu ja kavalust Jeesuse hävitamiseks, sest ta nägi, et Päästja halastus ja armastus,
Tema kaastunne ja haletsev õrnus esitasid Kristuse iseloomu. Saatan võitles iga nõude vastu,
mille Jumalä Poeg esitas ja kasutas oma abilistena inimesi, et Päästja elu kannatuste ja
kurbusega täita. Ebaausus ja vale, millega ta Jeesuse tööd oli takistada püüdnud, vihkamine,
mis avaldus sõnakuulmatute laste kaudu, Saatana halastamatud süüdistused Tema vastu,
kelle elus avaldus võrratu headus, lähtus kõik sügavalt juurdunud kättemaksuihast. Senini
vaos hoitud kadedus ja kuritahtlikkus, viha ja kättemaksuiha lahvatas Jumala Poja vastu
välja Kolgatal. Kogu taevas jälgis seda sündmust vaikselt, õudusetundega. {SV 376.2}
Toonud sellise suure ohvri, keeldus Kristus taevasse minnes võtmast vastu inglite austust
seni, kuni Ta oli esitanud palve: „Ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures,
kelled sa mulle oled andnud.“ Joh. 17, 24. Selle peale kõlas väljendamatu armastuse ja
väega vastus Isa troonilt: „Kõik Jumala inglid kummardagu teda!“ Heebr. 1, 6. Jeesus oli
jäänud puhtaks. Tema alandamine oli lõppenud, Tema ohver toodud ja Temale anti nimi,
mis on üle kõigi nimede. {SV 376.3}
Nüüd oli näha, et Saatana patule ei leidunud mingit vabandust. Ta oli ilmutanud oma
tõelist iseloomu valetajana ja mõrvarina. Oli selge, et siis kui tal oleks lubatud valitseda
308