Rahvasta Leviaatan_

eesmärki Jumala austamise katte taha. Vihjete abil nagu sunniks Jumal peale tarbetuid
kitsendusi, püüdis ta äratada rahulolematust seaduste suhtes, mis juhtisid taevaseid olevusi.
Ta rõhutas väitega, et inglite loomus on püha ja seepärast peaksid nad kuuletuma oma
tahtele. Ta püüdis äratada kaastunnet enese vastu, esitada asja nii, nagu oleks Jumal teda
ebaõiglaselt kohelnud sellega, et Ta andis ülima au Kristusele. Ta väitis, et tema suurema
võimu ja au taotlemise põhjuseks polnud hoopiski mitte eneseülistus, vaid püüe kindlustada
vabadus kõigile taeva elanikele, et selle kaudu viia nad eksisteerimise kõrgema
astmeni. {SV 371.3}
Jumal oma suures halastuses kannatas Lutsiferiga kaua. Teda ei tagandatud kõrgelt
seisukohalt kohe, kui ta avaldas rahulolematust, isegi siis mitte, kui ta hakkas oma vääraid
nõudeid ustavatele inglitele esitama. Kaua taluti teda taevas. Ikka ja jälle pakuti talle
andestust tingimusel, et ta kahetseb ja nõustub olema Jumalale sõnakuulelik. Tema
veenmiseks tehti selliseid jõupingutusi, mida ainult lõputu armastus ja tarkus teha suutis.
Rahulolematus oli taevas varem tundmatu. Lutsifer ei mõistnud algul isegi, kuhu ta triivis;
ta ei mõistnud oma tunnete tõelist olemust. Aga kui selgus, et rahulolematus on
põhjendamatu, tundis ka Lutsifer, et ta eksis, et jumalikud nõuded olid õiged ja et tal tuli
tunnustada neid sellistena kogu taeva ees. Oleks ta seda teinud, siis oleks ta päästnud ennast
ja paljusid ingleid. Senimaani ei olnud ta veel täiesti loobunud ustavusest Jumalale. Kuigi ta
oli loovutanud oma positsiooni katva keerubina, oleks tema seisus taastatud niipea, kui ta
oleks tahtnud Looja tarkust tunnistades Jumala juurde tagasi pöörduda ja rahulduda kohaga,
mis Jumala suures plaanis talle määratud oli. Ent uhkus ei lubanud tal alistuda ja ta jätkas
visalt oma suuna kaitsmist ning teatas, et tal pole midagi kahetseda. Nii laskus ta avalikku
võitlusse oma Looja vastu. {SV 371.4}
Siit peale pühendas Lutsifer kõik oma hingejõu petmisele, et kindlustada enesele nende
inglite poolehoid, kes olid allunud tema käsklustele. Isegi fakti, et Kristus oli teda hoiatanud
ja talle nõu andnud, kasutas ta ära oma reeturlike plaanide edendamiseks. Neile, kelle
armastav usaldus temaga kõige lähedasemalt seondus, oli Saatan kurtnud, et tema üle oli
vääralt otsustatud, et tema positsiooni ei austatud ja et tema vabadust kärbiti. Kristuse
sõnade väärtõlgenduselt siirdus ta tõe väänamisele ja otsesele valele, süüdistades Jumala
Poega kavatsuses alandada teda taeva elanike ees. Samuti püüdis ta näidata vales valguses
enda ja ustavate inglite vahekorda. Kõiki neid, keda ta ümber veenda ega täiesti oma poolele
tuua ei suutnud, süüdistas ta ükskõiksuses taevaste olendite huvide suhtes. Samas töös, mis
ta ise tegi, süüdistas ta neid, kes jäid ustavaks Jumalale. Selleks, et toetada oma süüdistust
nagu oleks Jumal tema suhtes ülekohtune olnud, tõlgitses ta vääralt Looja sõnu ja tegusid.
Tema eesmärgiks oli inglite meeled teravamõtteliste argumentide abil Jumala kavatsuste
suhtes segi ajada. Kõik, mis oli lihtne, muutis ta salapäraseks ja kavala keerutamisega äratas
ta kahtlust Jehoova kõige selgemate väidete suhtes. Tema kõrge positsioon ja lähedane
ühendus Jumala endaga andis tema esitusele niisuguse kaalu, et paljud ühinesid taeva
autoriteedi vastu. {SV 372.1}
305