Rahvasta Leviaatan_

Ent oli keegi, kes tahtis seda vabadust kasutada vääralt. Patt sai alguse temast, kes
Kristusest järgmisena oli Jumalast kõige enam austatud ja kellel oli kõrgeim võim ja au
taeva elanike keskel. Enne langust oli Lutsifer esimene katvatest keerubitest, püha ja puhas.
„Nõnda ütleb Issand Jehoova — sa olid nagu eeskujulikkuse pitsermärk täis tarkust ja
täiuslikult ilus! Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid!“ „Sa olid
nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes
võis käia tuliste kivide keskel! Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni
sinus leiti ülekohut.“ Hesek. 28, 12—15. {SV 370.2}
Lutsifer oleks võinud jääda Jumala poolehoiu osaliseks, armatatuks ja austatuks kogu
inglihulga poolt; ta oleks võinud kasutada oma suurepäraseid võimeid teiste õnnistuseks ja
oma Meistri auks. Kuid prohvet ütleb: „Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast
sa kaotasid tarkuse.“ Salm 17. Vähehaaval hakkas Lutsifier hellitama eneseülistussoovi, „Sa
omast meelest oled Jumala sarnane.“ „Sina mõtlesid oma südames: „Mina tõusen taevasse,
kõrgemale Jumala tähtedest ma tõstan oma aujärje ja ma istun kogunemismäele... Ma lähen
üle pilvede kõrgustikele, ma teen ennast kõigekõrgema sarnaseks.“ Salm 6; Jes. 14, 13. 14.
Selle asemel, et hoida Jumalat Tema loodolevuste ülima kiindumuse ja truuduse keskmes,
püüdis Lutsifer nende teenistust ja, austust enesele võita. Ihaldades austust, mida Igavene
Isa oma Pojale osutas, taotles see inglite vürst võimu, mille eriline eesõigus kuulus ainult
Kristusele. {SV 370.3}
Kogu taevas oli tundnud rõõmu Looja au peegeldamisest ja Tema kiitmisest. Nii kaua kui
Jumalat selliselt austati, valitses kõikjal rahu ja õnn, kuid nüüd rikkus lahkheli taevase
kooskõla. Enda teenindamine ja ülistamine, mis oli risti vastu Looja plaaniga, äratas kurje
eelaimusi neis, kellele Jumala au oli ülim. Taevased nõukogud püüdsid tuua Lutsiferi
enesetundmisele. Jumala Poeg esitas talle Looja suurust, headust ja õiglust ning Tema
seaduste püha ja muutmatut olemust. Jumal ise oli kehtestanud korra taevas ja sellest üle
astumisega oleks Lutsifer põlastanud oma Meistrit ning toonud enesele huku. Ent lõputus
armastuses ja halastuses antud hoiatus kutsus esile ainult vastupanu. Lutsifer lubas
kadedusel Kristuse vastu võimust võtta ning muutus üha enesekindlamaks. {SV 371.1}
Uhke oma au pärast, himustas ta ülemvõimu. Lutsifer ei hinnanud temale antud kõrget au
kui Jumala andi ja see ei kutsunud temas esile tänulikkust Looja vastu. Ta kiitles oma
hiilgusest ja ülistusest ning taotles võrdsust Jumalaga. Taevased inglihulgad armastasid ja
austasid teda. Inglid tundsid rõõmu tema käskude täitmisest; tal oli tarkust ning austust
rohkem kui neil kõigil. Ometi oli Jumala Poeg taeva tunnustatud Valitseja, üks Isaga
võimult ja autoriteedilt, Kristus võttis osa kõigist Jumala nõupidamistest, kuid Lutsiferil ei
lubatud selliselt Jumala kavatsustesse tungida. „Miks,“ küsis see võimas ingel, „peaks
Kristusel olema ülim autoriteet? Miks austatakse Teda rohkem kui Lutsiferi?“ {SV 371.2}
Lutsifer lahkus oma kohalt Jumala vahetus läheduses ja läks levitama rahulolematust
inglite seas. Tema tegevust ümbritses salapära ning ta varjas mõnda aega oma tõelist
304