Rahvasta Leviaatan_

avaneb soodne võimalus, reedavad nad Juuda kombel need, kes neile head soovisid. {SV
29.3}
Apostlite ajal oli koguduses ka selliseid inimesi, kes tunnistasid end jumalakartlikeks,
kuid südames hellitasid pattu. Ananiase ja Safiira petlikkus ilmnes soovis jätta mulje, nagu
andnuksid nad Jumala töö kasutusse kogu raha, kuigi osa jäeti endale. Tõe Vaim ilmutas
apostlitele teesklejate tõelise meelsuse ja Jumala karistuse kaudu vabastati kogudus sel-lest
häbiplekist. Selline ilmne tõend Kristuse kõikenägeva Vaimu olemasolust hirmutas
kogudusse astunud silmakirjatsejaid ja üleastujaid. Nad ei julgenud jääda kauaks nende
hulka, kes olid eluviisi ja meelelaadi poolest Kristuse tõelised esindajad. Ajal, mil kristlasi
tabasid katsumused ja tagakiusamised, soovisid Kristuse jüngriks saada ainult need, kes olid
tõe pärast valmis kõigeks. Sellepärast jäi kogudus tagakiusamiste ajal võrdlemisi puhtaks.
Niipea aga, kui vaen lakkas, ühines kogudusega neid, kes ei olnud lõpuni siirad ja
pühendunud. Tee Saatana kannakinnitamiseks oli avatud. {SV 30.1}
Valguse Vürstil ja pimeduse vürstil ei ole midagi ühist. Samuti ei saa nende järelkäijate
vahel olla midagi ühist. Kui kristlased nõustusid ühinema nendega, kes ütlesid paganlusest
lahti ainult pooleldi, astusid nad teele, mis viis nad tõest üha kaugemale. Saatan juubeldas.
Tal õnnestus petta nii paljusid Kristuse järelkäijaid. Viivitamata suurendas ta mõjuvõimu
kompromissile läinute üle ja õhutas neid Jumalale ikkagi ustavaks jäänud kaaskristlasi
vaenama. Kõige paremini oskasid usule vastu töötada just need, kes kunagi ise selle toetajad
olid olnud. Langenud kristlased asusid koos oma poolpaganlike kaaslastega ründama
Kristuse õpetuse kõige tähtsamaid tõdesid. {SV 30.2}
Need, kes tahtsid jääda ustavaks, pidid meeleheitlikult võitlema, et kindlaks jääda
olukorras, kus ülekohus imbus preestrirüü katte all kogudusse. Piiblit ei peetud enam usu
ainsaks juhtnööriks, õpetus usuvabadusest tembeldati ketserluseks ja selle kaitsjaid kiusati
taga. {SV 30.3}
Pärast pikka ja ägedat võitlust otsustasid vähesed ustavad katkestada ühenduse langenud
kirikuga, kuna kirik keeldus loobumast valeõpetustest ja ebajumalateenistusest. Nad
mõistsid, et eraldumine oli hädavajalik, kuid nad tahtsid jääda Jumala Sõnale kuulekaiks.
Nad ei võinud enam kauem taluda eksiõpetusi, mis ohustasid nende endist usku ja selle
kaudu ka nende laste ja lastelaste oma. Rahu ja üksmeele saavutamiseks olid nad valmis
tegema järeleandmisi sinnamaani, mis oli kooskõlas Jumala seadusega, kuid isegi rahu
nimel ei saanud nad ohverdada põhimõtteid. Kui üksmeelt ei olnud võimalik saavutada
teistmoodi, kui ainult tõest ja õiglusest taganemisega, siis oli parem juba lahkuminek või
isegi võitlus. {SV 30.4}
Nii koguduse kui maailma jaoks on tarvis, et Jumala rahva südames elustuksid taas need
põhimõtted, millest juhindusid omaaja ustavad inimesed. Rahutukstegev ükskõiksus valitseb
õpetuste suhtes, mis moodustavad kristliku usu tugisambad. Süveneb arvamus, et need ei
omagi olulist tähtsust. Sellist usulist mandumist soodustab Saatan. Tuhanded, kes end
22