Rahvasta Leviaatan_

Esimeseks sammuks Jumalaga lepituse otsimise teel on veendumine oma patus. „Patt on
see, mis on käsu vastu.“ „Sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.“ (1. Joh. 3, 4; Rooma 3, 20.)
Selleks, et mõista oma süüd, peab patune kontrollima oma iseloomu Jumala õiguse
mõõdupuuga. See mõõdupuu on peegel, mis näitab õige iseloomu täiuslikkust ja võimaldab
tal näha puudusi oma iseloomus. {SV 350.2}
Käsk ilmutab inimesele tema patte, kuid ei anna ravimit. Käsuõpetus tõotab elu
kuulekale, kuid teatab ka, et üleastuja osaks on surm. Ainult Kristuse avangeelium võib
vabastada inimese patu hukkamõistust. Patune peab pöörduma Jumala poole, kelle käsust ta
on üle astunud, ja uskuma Kristusesse ning Tema lepitavasse ohvrisse. Niiviisi saab ta
nende pattude andestuse, mida ta on möödunud elu jooksul teinud, ja saab osa jumalikust
olemusest; temast saab Jumala laps ja ta saab lapsepõlve vaimu, kelles ta hüüab: „Abba!
Isa!“ {SV 350.3}
Kas ta võib nüüd vabalt üle astuda Jumala käsust? Paulus ütleb: „Kas me siis teeme käsu
tühjaks usu läbi? Mitte sugugi, vaid me kinnitame käsku!“ „Meie, kes oleme ära surnud
patule, kuidas peaksime veel elama selles?“ Ja Johannes tunnistab: „Sest see on Jumala
armastus, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked!“ Rooma 3, 31; 6, 2; 1. Joh.
5, 3. Uussünni kaudu tuuakse süda kooskõlla Jumalaga, ühtlasi ka kooskõlla Tema
käsuõpetusega. Kui see suur muutus on patuses toimunud, siis on ta läinud surmast ellu,
patust pühadusse, üleastumisest ja vastuhakkamisest kuulekusse ja truudusesse. Vana elu,
mille jooksul ta oli Jumalale võõras, on lõppenud ning uus lepituse, usu ja ar-mastuse elu on
alanud. Siis viiakse „käsu õigus“ „täide meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid vaimu
järele“. Rooma 8, 4. Ja inimene hüüab: „Kuidas ma armastan sinu käsuõpetust! Iga päev
mõlgutan ma mõttes seda!“ Laul 119, 97. {SV 350.4}
„Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge.“ Laul 19, 8. Ilma käsuõpetuseta ei
ole inimesel õiget arusaamist Jumala puhtusest ja pühadusest ning omaenda süüst ja
ebapuhtusest. Tal ei ole õiget arusaamist patust ega vajadust kahetsuse järele. Ta ei näe oma
hukatuslikku olukorda Jumala käsuõpetusest üleastujana ega mõista seetõttu ka oma
vajadust Kristuse lepitava vere järele. Ta võtab lihtsalt vastu pääste lootuse ilma südame
põhjaliku muutuseta ja elu uuenduseta. Nii esineb külluses pealiskaudseid ümberpöörmisi ja
rahvahulgad, kes selliselt liituvad kogudusega, pole kunagi liitunud Kristusega. {SV 351.1}
Ekslikel teooriatel pühitsuse kohta, mis tulenevad Jumala käsuõpetuse hooletusse
jätmisest või äraheitmisest, on väljapaistev koht tänapäeva usulistes liikumistes. Need
teooriad on väärad õpetuslikust küljest ja ohtlikud praktiliste tagajärgede poolest. Kuna neid
üldiselt propageeritakse, on seda enam vajalik, et kõigil oleks selge arusaamine sellest, mida
Pühakiri pühitsuse kohta räägib. {SV 351.2}
Piibel õpetab selgesti, mis on pühitsus ja kuidas seda saavutada. Apostel Paulus ütleb
oma kirjas Tessaloonika kogudusele: „Sest see on Jumala tahtmine, teie pühitsus.“ Ja palub:
„Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid täielikult.“ 1. Tess. 4, 3; 5, 23. Päästja palvetas oma
288