Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 27—Nüüdisaegsed Ärkamised
Jumala Sõna ustav kuulutamine on viinud alati tulemusteni, mis tunnistavad selle
jumalikust päritolust. Jumala sulaste kuulutust muistsel ajal saatis Jumala Vaim, ja sõnal oli
vägi. Patused tundsid südametunnistust elustuvat. „Valgus, mis valgustab iga inimest, oli
tulemas maailma“ ja see valgustas nende hinge salajasi soppe ning paljastas pimedusse
peidetud asjad. Sügav veendumus haaras mõistust ja südant. Nad tulid tunnetusele patu,
õiguse ja tulevase kohtu suihtes. Nad hakkasid mõistma Jehoova õigust ning neid valdas
hirm ilmuda süüdlasena ja ebapuhtana südamete Läbikatsuja ette. Nad hüüdsid ahastuses:
„Kes päästab mind sellest surma ihust?“ Kui inimeste ees avanes Kolgata rist ja see lõputult
suur patuste inimeste eest toodud ohver, mõistsid nad, et ainult Kristuse teened võisid
lepitada nende üleastumised; et ainult Kristus võis lepitada inimest Jumalaga. Usu ja
alandlikkusega võtsid nad vastu Jumala Talle, kes võtab ära maailma patu. Jeesuse vere läbi
said nad mineviku pattude andestuse. {SV 345.2}
Need hinged kandsid meeleparanduse vilja. Nad uskusid, neid ristiti ja nad tõusid veest,
et olla uus loodu Kristuses Jeesuses ja mitte käia enam oma endiste tahtmiste ja himude
järele, vaid usu kaudu Jumala Pojasse peegeldada Tema iseloomu ja puhastada ennast nii
nagu Tema on puhas. Neid asju, mida nad kord vihkasid, armastasid nad nüüd ja neid asju,
mida nad kord armastasid, hakkasid nad vihkama. Uhked ja iseteadjad muutusid südamelt
leebeteks ja alandlikeks. Kergemeelsed ja kõrgid muutusid tõsisteks ja tagasi-hoidlikeks.
Labased muutusid aupaklikeks, joobnud kaineteks ja liiderlikud moraalselt puhtaiks. Edevad
maailma moed heideti kõrvale. Kristlaste ehteks ei olnud „välispidine juuste palmitsemine,
kulla ümberriputamine ega toredate riietega riietumine, vaid varjul olev südame inimene,
tasane ja vaikse vaimu kadumatuses, mis on kallis Jumala ees.“ 1. Peetr. 3, 3. 4. {SV 345.3}
Äratuskoosolekud panid inimesi sügavalt südant läbi katsuma ja alanduma. Neid
iseloomustasid pühalikud, tõsised üleskutsed, igatsev kaastunne aidata Kristuse verega
ostetud hingi. Mehed ja naised palvetasid ja võitlesid koos Jumalaga kaasinimeste päästmise
pärast. Selliste ärkamiste viljad ilmnesid inimestes, kes ei kohkunud tagasi enesesalgamise
ja ohvri ees, vaid rõõmustasid, et neid arvati väärt kannatama Kristuse pärast etteheiteid ja
raskeid katsumusi. Inimesed nägid muutust nende elus, kes tunnistasid Jeesuse nime.
Ühiskonnale oli nende mõju kasuks. Nad kogusid Kristusega ja külvasid Vaimule, et lõigata
igavest elu. {SV 346.1}
Nende kohta võis öelda: „Kurvastusite meeleparanduseks.“ „Sest kurvastus Jumala meele
järele saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus
toob surma. Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järele, on teis
tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise
igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete kõikepidi osutanud endid puhtaiks
selles asjas.“ 2. Kor. 7, 9-11. {SV 346.2}
284