Rahvasta Leviaatan_

Suur vaenlane püüdis kavalusega saavutada seda, mida tal ei õnnestunud teostada
vägivallaga. Tagakiusamine lõppes. Saatan asendas verevalamise maise heaolu ja ilmaliku
au hädaohtlike ahvatlustega. Ebajumalakummardajad võtsid kristlikust usust üht-teist
omaks, kuid hülgasid ülejäänud olulise tähtsusega tõed. Nad kinnitasid, et on võtnud vastu
Jeesuse kui Jumala Poja ning usu Tema surma ja ülestõusmisesse, kuid neil puudus
patutundmine ja seega ka vajadus meeleparanduse ning südame uuenduse järele. Teinud
niiviisi mõned omapoolsed järeleandmised, õhutasid nad kristlasi samuti toimima. {SV
28.4}
Kogudust ähvardas tõsine oht. Sellega võrreldes olid vangistus, tuleriidad, piinamised ja
mõõk olnud õnnistused. Osa kristlasi jäid kindlaks oma usu põhimõtetele. Nad keeldusid
igasugusest kompromissist. Teised olid mõnede põhimõtete loovutamise poolt ja kiitsid
heaks ühinemise nendega, kes kristluse vaid osaliselt vastu olid võtnud. Nad väitsid, et
koostöö võib aidata poolel teel olijail täielikult pöörduda. See aeg oli Kristuse ustavatele
järelkäijatele rängaks ahastuseajaks. Teeseldud kristluse kuue all poetas Saatan end
kavalasti kogudusse, et rikkuda usku ja kõrvaldada tõesõna. {SV 29.1}
Suurem osa kristlasi soostus viimaks mõõdupuud madaldama ja paganluse ning kristluse
vahel sõlmiti liit. Kuigi ebajumalakummardajad tunnistasid end pöördunuiks ja ühinesid
kirikuga, hoidsid nad endiselt kõvasti kinni ebajumalateenistusest. Ebajumalate kujud
asendati lihtsalt Jeesuse ja Maarja ning pühakute kujudega. Ebajumalateenistuse „roiskunud
haputaigen“, mis selliselt kogudusse toodi, alustas oma hävi-tavat toimet. Segased õpetused,
ebausukombed ja paganlikud tseremooniad poogiti kristliku usu külge. Sedamööda, kuidas
Jeesuse järelekäijad segunesid ebajumalakummardajatega, kaotas kristlik kogudus puhtuse
ja jõu. {SV 29.2}
Alati on need, kes tunnistavad end kristlasteks, jagunenud kahte leeri. Sel ajal, kui ühed
õpivad hoolikalt tundma Õnnistegija elu ja püüavad tõsiselt oma elu jumaliku Eeskujuga
kooskõlastada, ei pööra teised selgetele ja praktilisse ellu puutuvatele tõdedele, mis neile
vigu näitaksid, tähelepanu. Isegi parimail päevil ei koosnenud kogudus ainult õigetest,
puhastest ja siiratest liikmetest. Päästja õpetas, et neid, kes naudivad pattu, ei tohi kogudusse
võtta; küll aga võttis Ta ise vastu neid, keile iseloom on rikutud. Ta andis neile niiviisi
võimaluse kuulda Tema õpetusi ja näha Tema eeskuju, et selle varal oma vigu tunda ja neid
parandada. Kaheteistkümne jüngri hulgas oli samuti reetur. Juudas võeti jüngriks hoolimata
tema iseloomu vigadest, lootuses, et ta Kristuse õpetuse ja eeskuju kaudu õpib tundma õiget
iseloomu, hakkab nägema oma vigu, parandab meelt ja jumaliku armu abiga puhastab oma
hinge „tõe sõnakuulmises“. Ent Juudas ei kõndinud selles valguses, mis nii armulikult tema
teele paistis. Pidev patu hellitamine andis Saatanale võimaluse teda veelgi enam kiusata.
Tema halvad iseloomuomadused kogusid jõudu. Juudas lubas eneses valitseda pimedusel.
Ta vihastas, kui tema vigu noomiti ja niiviisi toimides laskis ta end tasapisi juhtida teele,
mis viis Õpetaja reetmiseni. Sama-moodi vihkavad kõik, kes jumalakartlikkuse katte all
kurja armastavad, õigeid, kes nende patuse eluviisi taunimisega nende rahu rikuvad. Kui
21