Rahvasta Leviaatan_

tehti. Selliselt muutub kuulekus paavstlikele korraldustele truuduse märgiks mitte Jumalale,
vaid paavstile. {SV 333.5}
Paavstlus on püüdnud muuta Jumala käske. Teine käsk, mis keelab kujude
kummardamise, on käsuõpetusest välja jäetud ja neljas käsk on muudetud, et kinnitada
seitsmenda päeva asemel esimese päeva kui hingamispäeva pidamist. Paavstluse pooldajad
põhjendavad teise käsu väljajätmist sellega, et see on tarbetu, kuna samad põhimõtted olevat
olemas juba esimeses käsus; nemad aga esitavad käske just sellisel kujul, nagu Jumal on
soovinud. Kõnealune muutus pole siiski see, millest prohvet kõneles. Ta räägib otsesest,
sihilikust muutmisest: „Ja ta püüab muuta aegu ja seadust.“ Neljanda käsu muutmine täidab
täpselt selle prohvetikuulutuse. Kirik väidab, et temal on selleks autoriteet, ja seega tõstab
paavstlik võim enese avalikult üle Jumala. {SV 334.1}
Kuna Jumala kummardajaid iseloomustab eriline austus neljanda käsu vastu — sest see
on Jumala loova jõu märk ja tunnistus sellest, et inimestel on kohustus anda Temale au; siis
iseloomustavad metsalise kummardajaid jõupingutused maha kiskuda Looja mälestusmärki
ja ülistada rooma-katoliku kiriku korraldust. {SV 334.2}
Just pühapäeva suhtes esitas paavstlus kõige esmalt oma jultunud nõudmised (vaata lisa)
ja kasutas riigivõimu, et sundida inimesi pidama pühapäeva „Issanda päevaks“. Pii-bel
nimetab Issanda päevaks nädala seitsmendat ja mitte nädala esimest päeva. Kristus ütles:
„Nii on inimese Poeg ka hingamispäeva isand!“ Neljas käsk ütleb: „Seitsmes päev on
Jehoova, sinu Jumala hingamispäev.“ Ja prohvet Jesaja kaudu nimetab Issand seda: „Mu
püha päev.“ Mark. 2, 28; Jes. 58, 13. {SV 334.3}
Sageli esitatud väite, et Kristus muutis hingamispäeva, kummutavad Issanda enda sõnad.
Oma mäejutluses ütles Ta: „Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuõpetust või
prohveteid; ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Sest tõesti ma ütlen teile, kuni kaob
taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik
on sündinud. Kes nüüd iganes tühistab ühe neist vähimaist käskudest ja nõnda õpetab
inimesi, teda hüütakse vähimaks taevariigis; aga kes sedamööda teeb ja nõnda õpetab, teda
hüütakse suureks taevariigis.“ Matt. 5, 17-19. {SV 334.4}
Üldiselt tunnustavad protestandid fakti, et Pühakirjas ei leidu ühtki usaldusväärset
põhjendust hingamispäeva muutmise kohta. Need seisukohad esitatakse selgesti Ameerika
Traktaadiseltsi ja Ameerika Pühapäevakooliliidu väljaannetes. Üks neist teostest tunnistab,
et Uus Testament „vaikib täielikult pühapäeva, nädala esimese päeva hingamispäevaks
pidamisest ega anna mingit juhendit selle pidamiseks“ — George Elliott, „The Abiding
Sabbath“, lk. 184. Keegi teine ütleb: „Kuni Kristuse surmani ei tehtud ühtki muudatust
päevas; ja „niivõrd kui aruanne näitab, ei andnud ka apostlid ühtki selgesõnalist käsku
seitsmenda päeva hingamispäevast loobumiseks ja selle pidamiseks nädala esimesel
päeval.“ A. E. Waffle, „The Lord’s Day“, lk. 186-188. {SV 335.1}
275