Rahvasta Leviaatan_

Eluandja äratab kord üles need, kes on võidelnud head usuvõitlemist, siis astuvad paljud
märtrid välja Rooma pimedatest koobas-test. {SV 27.1}
Ka kõige ägedamatel vaenuaegadel hoidsid Jeesuse tunnistajad oma usu puhtana. Kuigi
neilt oli võetud õigus inimese kombel elada, röövitud isegi päikesevalgus, ja kuigi nad olid
sunnitud rajama endale kodu pimedasse, kuid sõbralikku maapõue, ei kaevelnud nad
raskuste üle. Sõnadega, mis olid täis usku, kannatlikkust ja lootust julgustasid nad üksteist
puuduses ja kannatustes. Kõigi maiste hüvede kaotus ei suutnud neid sundida lobuma oma
usust Kristusesse. Katsumused ja tagakiusamised viisid neid veelgi lähemale tõotatud
puhkusele ja tasule. {SV 27.2}
Juba vanal ajal olid Jumala sulased lasknud end tõe nimel pigem „piinata ega võtnud
vastu vabastamist, et saaksid parema ülestõusmise osalisteks“ (Heebr. 11,35). Niiviisi
toimisid ka paljud kristlased. Nad tuletasid meelde oma Õpetaja üleskutset olla rõõmsad siis,
kui neid Kristuse pärast taga kiusatakse, sest nende palk taevas saab olema suur. Nad
rõõmustasid, et neid arvati väärilisteks tõe eest kannatama. Praksuvate leekide keskelt tõusid
üles võidulaulud. Vaadates usus taeva poole, nägid nad Kristust ja ingleid, kes neid sügava
huviga jälgisid ja nende usukindluse üle rõõmu tundsid. Hääl Jumala troonilt julgustas neid:
„Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!“ (Ilm. 2,10). {SV 27.3}
Asjatud olid Saatana jõupingutused Kristuse kogudust vägivallaga hävitada. Suur võitlus,
milles Jeesuse jüngrid oma elu andsid, ei lakanud, kui ustavad lipukandjad vahipostil
langesid. Surm tähendas neile võitu. Jumala töölised tapeti, kuid Tema töö läks edasi.
Evangeeliumi levik jätkus ja selle poolehoidjate arv kasvas pidevalt. Kristuse järelkäijad
jõudsid aladele, mis olid ligipääsmatud isegi Rooma „pistrikele“. Üks kristlane, kes noomis
paganlikke valitsejaid kristlaste tagakiusamise pärast, ütles: „Te võite meid tappa, piinata,
hukka mõista... Teie ülekohus tõendab meie süütust. Teie kurjus ei too teile kasu.“ „Mida
rohkem te meid maha niidate, seda rohkem meid saab; kristlaste veri on seeme“ (Tertullian
„Apology“ ptk. 50). {SV 28.1}
Tuhendeid vangistati ja tapeti, kuid nende asemele astusid uued. Need, kes surid
märtrisurma, said tunnustuse Kristuselt. Nad olid võidelnud head usuvõitlemist; Kristuse
teisel tulekul saavad nad aukrooni. Kannatused, mida kristlased talusid, tõid neid lähemale
üksteisele ja oma Lunastajale. Elavate kristlaste eeskuju ja surmaminejate tunnistused
andsid tõele niisuguse veenvuse, et seal, kus seda kõige vähem oodati, jätsid Saatana alamad
tema teenimise ja tulid Kristuse lipu alla. {SV 28.2}
Seepärast kavandas Saatan nüüd edu tagamiseks teist teed. Ta heiskas oma lipu kristlikus
koguduses. Ta teadis, et siis, kui Kristuse järelkäijad õnnestub pettusega suunata Jumalale
sõnakuulmatuse teele, kaob nende tugevus, kindlus ja püsivus ning nad on talle kergeks
saagiks. {SV 28.3}
20