Rahvasta Leviaatan_

See, kellel puudub selline iseloom, heidetakse välja, kuid kõiki neid, kes osutuvad kaetuiks
pulmarüüga, võtab Jumal vastu ja loeb vääriliseks jagama Temaga kuningriiki ning istuma
ühes Temaga troonil. See toiming, mis kujutab inimese iseloomu uurimist ja otsustamist,
kes on valmis astuma Jumala riiki, on uurimiskohus, taevase pühamu viimane töö. {SV
320.3}
Kui see uurimistöö on lõppenud; kui kõigi kohtuasi, kes maailma algusest alates on
tunnistanud end Kristuse järelkäijaks, on otsustatud, siis ja alles siis lõpeb armuaeg ja
armuuks suletakse. Nii viiakse meid lühikese lausega: „Kes olid valmis, läksid Temaga
pulma, ja uks suleti,“ läbi Päästja lõputeenistuse viimase faasi aega, mil suur töö inimese
päästmiseks on lõppenud. {SV 320.4}
Maise pühamu teenistuses, mis, nagu oleme näinud, on taevase teenistuse võrdkuju,
lõppes teenistus pühamu esimeses osas siis, kui ülempreester läks suurel lepituspäeval kõige
pühamasse paika. Jumal käskis: „Ühtki inimest ärgu olgu kogudustelgis, kui ta läheb
pühamusse lepitust toimetama, kuni ta on välja tulnud.“ 3. Moos. 16, 17. Täpselt samuti
lõppes Kristuse teenistus pühas paigas siis, kui Ta sisenes kõige pühamasse paika toimetama
lepituse lõputööd. Kui teenistus esimeses osas lõppes, algas teenistus teises osas. Kui
sümboolses teenistuses ülempreester lepituspäeval pühast paigast lahkus, läks ta Jumala ette,
et esitada patuohvri verd kõigi eest Iisraelis, kes tõeliselt kahetsesid oma patte. Niisiis oli
Kristus lõpetanud ainult ühe osa tööst meie vahendajana, et alustada teist osa, millega seoses
Ta ikka veel esitab oma verd Isa ees patuste eestkosteks. {SV 321.1}
Seda tõde ei mõistnud Kristuse teise tuleku ootajad a. 1844. Pärast selle aja möödumist,
mil Päästjat oodati, uskusid nad endiselt, et Tema tulemine on lähedal. Nad arvasid, et nad
olid jõudnud pöördepunkti ning et Kristuse töö inimese vahendajana Jumala ees oli
lõppenud. Nad leidsid, et Piibli järgi lõpeb inimese prooviaeg, lühike aeg enne Issanda
tegelikku tulemist taeva pilvedel. See ilmnes selgesti neist kirjatekstidest, mis kõnelevad
ajast, mil inimesed otsivad, koputavad ja hüüavad armuukse taga, kuid seda ei avata. Nüüd
tekkis Kristust oodanuil küsimus, kas tähtaeg, mil nad olid oodanud Kristuse tulemist, ei
tähistanud hoopis selle perioodi algust, mis pidi vahetult eelnema Tema tulemisele. Olles
andnud edasi hoiatuse kohtutunni ligidusest, arvasid nad, et nende töö maailma heaks oli
tehtud ja nad ei tundnud enam hingekoormat patuste päästmsie pärast, kuna
jumalakartmatute jultunud ja teotav pilkamine näis tõendavat. et Jumala Vaim oli
eemaldunud Tema armu hüljanuist. Seega tundus, et prooviaeg oli lõppenud või nii nagu
nad ise seda väljendasid — „armuuks oli suletud“. {SV 321.2}
Ent suurem arusaamine tuli seoses pühamu küsimuse uurimisega. Mõisteti, et neil oli
õigus, kui nad uskusid, et 2300 päeva lõpp märkis tähtsat pöördepunkti. Ent samapalju kui
oli õige see, et lootuse ja armuuks, mille kaudu ini mesed olid leidnud kaheksateistkümne
sajandi jooksul ligipääsu Jumala juurde, oli sulgunud, oli õige ka see, et teine uks sai avatud
ja et inimestele pakuti nüüd andestust Kristuse eestkostmise kaudu kõige pühamas paigas.
264