Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahjud
Kui Jeesus kõneles jüngritele Jeruusalemma saatusest ja Tema teise tulemisega
seonduvatest sündmustest, märkis Ta ära ka need olukorrad, mis pidid tabama Jumala
rahvast nimetatud kahe suure sündmuse vahelisel perioodil. Kristuse tulek toob pääste
Jumala rahvale, Õlimäelt nägi Jeesuse jumalik pilk torme, mis olid valmis sööstma
apostelliku koguduse peale. Ajas veel kaugemale ette vaadates nägi Tema silm laastavat
raju. mille raev oli suunatud Tema järelkäijate vastu. Nappide, kuid paljutähendavate
sõnadega kirjeldas Jeesus seda, kuidas selle maailma vägevad kohtlevad Jumala kogudust
(Matt. 24,9.21.22). Kristuse järelkäijatel tuli astuda samasugust alanduse, teotuse ja
kannatuse rada, mida käis nende Meister. Vaenulikkus, millega koheldi maailma Lunastajat,
pidi saama osaks kõigile, kes usuvad Tema nimesse. {SV 26.1}
Varajase koguduse ajalugu tunnistas Päästja sõnade täitumisest. Maa ja sügavuse võimud
astusid Kristuse vastu. Pimeduse vürst nägi, et evangeeliumi võidu korral kistakse maha
tema paganlikud templid ja altarid. Seepärast koondas ta oma jõud kristluse hävitamiseks.
Puhkes tagakiusamine. Kristlastelt võeti ära nende vara ja nad aeti välja kodudest. Nad
talusid „palju kannatamiste võitlust“ (Heebr. 10,32). Nad „said kogeda pilget ja rooska,
peale selle ahelaid ja vangitorni“ (Heebr. 11,36). Suured hulgad pitseerisid oma tunnistuse
verega. Ülikuid ja orje, rikkaid ja vaeseid, õpetatuid ja harimatuid tapeti ühtviisi
armutult. {SV 26.2}
Tagakiusamised, mis algasid keiser Nero valitsuse ajal ligikaudu siis, kui Paulus
märtrisurma suri, jätkusid suurema või väiksema ägedusega sajandeid. Kristlasi süüdistati
kõige kohutavamates kuritegudes ja peeti suurte õnnetuste — nälja, katku ja maavärisemise
— põhjustajaks. Kuna nad langesid üldise põlguse ja kahtlustuse alla, olid äraandjad valmis
tasu eest kergesti valet tunnistama. Kristlased tembeldati mässajateks, religiooni vaenlasteks
ja ühiskonna paheks. Paljud neist heideti kiskjate ette või põletati elavalt amfiteatrites.
Mõned löödi risti, teised kaeti metsloomide nahkadega ja tõugati areenile koertele lõhki
kiskuda. Kristlaste piinad said pidustuste peamiseks meelelahutuseks. Suured rahvahulgad
nautisid veriseid vaatepilte ning tervitasid märtrite surmavalu naeru ja aplausiga. {SV 26.3}
Kristuse järelkäijaid jälitati otsekui röövloomi. Nad olid sunnitud pugema tühjadesse ja
üksildastesse paikadesse. „Puuduses, viletsuses, kurja kannatades, nemad, kellede väärt
maailm ei olnud. Nad eksisid ümber kõrbetes ja mägedel ja koobastes ja maa-aukudes“
(Heebr. 11,37.38). Tuhandetele pakkusid varju katakombid. Pealinna suurte ehituste tarvis
hangiti materjali maa-alustest kaevandustest. Nii olid Rooma linna alla kaljudesse
moodustunud pikad käigud. Pimedate tunnelite keerukas võrgustik ulatus mitmeid
kilomeetreid väljaspoole linnamüüri. Nendes maa-alustes pelgupaikades leidsid Kristuse
kahtlusalused ja pagendatud järelkäijad endale kodu. Siia matsid nad ka oma surnud. Kui
19