Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 24—Kõige Pühamas Paigas
Pühamu oli võtmeks, mis avas 1844. aasta pettumuse saladuse. See avas terve tõdede
süsteemi ning näitas, et Jumala käsi oli juhtinud suurt adventliikumist. See paljastas ühtaegu
ka ajakohased ülesanded ja näitas Jumala rahvale kätte tema koha ja töö. Nii nagu Jeesuse
jüngrid olid pärast kohutavat ahastuse ja pettumuse ööd „rõõmsad, kui Issandat nägid“, nii
rõõmustasid nüüd need, kes olid oodanud usus Tema teist tulekut. Nad olid oodanud, et Ta
ilmub aus andma tasu oma sulastele. Kui see lootus neid pettis, kaotasid nad silmist Jeesuse
ja nutsid Maarja sarnaselt haua juures: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja ma ei tea, kuhu
nad ta on pannud!“ Nüüd nägid nad Teda jälle, oma kaastundlikku ülempreestrit, kes pidi
varsti ilmuma nende kuningana ja vabastajana. Valgus, mida neile andis pühamu mõistmine,
valgustas minevikku, olevikku ja tulevikku. Nad teadsid, et Jumal oli juhtinud neid eksimatu
ettenägelikkusega. Kuigi nad ise polnud mõistnud kuulutust, mida nad kuulutasid, oli see
olnud igati õige. Seda edasi andes olid nad täitnud Jumala plaani ja nende töö ei olnud asjatu
Issandas. Sünnitatud „uuesti... elavaks lootuseks“, rõõmustasid nad „ütlematu ning väga
kalli rõõmuga“. {SV 317.1}
Seega osutasid nii Taan. 8, 14 toodud prohvetikuulutus: „Kaks tuhat kolmsada õhtuthommikut!
Siis saab pühamu taas oma õiguse!“, kui esimese ingli kuulutus: „Kartke
Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund“, Kristuse teenistusele
kõige pühamas paigas, uurimiskohtule, mitte aga Kristuse tagasitulekule. Viga ei olnud
prohvetlike perioodide arvestuses, vaid sündmuses, mis pidi toimuma 2300 päeva lõpul.
Selle eksituse tõttu olid usklikud kannatanud pettumust, kuigi kõik, mida prohvetid olid
öelnud ja kõik, mida Piibli kirjatekstid andsid põhjust oodata, oli toimunud. Just sel ajal, kui
nad hädaldasid oma lootuste nurjumise pärast, oli toimunud sündmus, mida kuulutus oli
ennustanud ja mis pidi täituma enne, kui Issand võib ilmuda, et anda tasu oma
sulastele. {SV 317.2}
Kristus oli tulnud, mitte maa peale, nagu Teda oodati, vaid Jumala templi kõige
pühamasse paika taevas, nagu sümboolne teenistus oli osutanud. Prohvet Taanielile näidati
nägemuses, kuidas Kristus tuli Selle juurde, kes Vana Päevist. „Ja ma nägin öises
nägemuses, ja vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane! Ja ta saabus —
mitte maa peale, vaid selle juurde, kes Vana Päevist ja viidi ligi tema ette.“ Taan. 7, 13. {SV
317.3}
Sellest tulemisest kõneleb ka prohvet Malakia: „Ja äkitselt tuleb oma templi juurde
Issand, keda te otsite, ja lepingu ingel, keda te igatsete! Vaata, ta tuleb, ütleb vägede
Jehoova!“ Mal. 3, 1. Issanda tulek „oma templi juurde“ oli äkiline, ootamatu Tema rahvale.
Nad ei otsinud Teda sealt. Nad lootsid, et Ta tuleb maa peale „tuleleegis ja maksab kätte
neile, kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumile.“ 2.
Tess. 1, 8. {SV 318.1}
261