Rahvasta Leviaatan_

Ent Jumal oli juhtinud rahvast suures adventliikumises. Tema vägi ja au olid kaasnenud
tööga ning Tema ei lubanud sellel lõppeda pimeduses ja pettuses. Tema ei lasknud
halvustada seda kui väära, fanaatilist erutust. Tema ei tahtnud jätta Inimesi Pühakirja suhtes
kahtlusesse ja teadmatusse. Kuigi paljud loobusid prohvetlike perioodide endisest
arvestusest ja eitasid sellel põhineva liikumise õigsust, et tahtnud teised tunnistada valeks
seda usku ja kogemust, mida toetasid Pühakirja ja Jumala Vaimu tunnistus. Nad uskusid, et
nad olid järginud prohvetikuulutuse tõlgitsemisel õigeid põhimõtteid ning tundsid, et nende
kohustuseks oli jääda kindlaks juba omandatud tõdedele ja jätkata Piibli uurimist. Tõsise
palvega kaalusid nad senised seisukohad uuesti läbi ja uurisid Pühakirja, et avastada oma
viga. Leidmata eksitust prohvetlike perioodide arvestuses, asusid nad lähemalt uurima
pühamuga seotud küsimusi. {SV 307.3}
Uurimise käigus selgus, et Pühakirjas ei leidunud ainsatki tõendit üldtunnustatud vaate
toetuseks, et see maa on pühamu. Seevastu leidsid nad Piiblist täieliku kirjelduse pühamu,
selle olemuse, asukoha ja teenistuse kohta. Pühade kirjutajate tunistus oli nii selge ja
küllaldane, et antud küsimuses ei jäänud enam mingit kahtlust. Apostel Paulus ütleb kirjas
heebrealastele: „Esimesel lepingul olid ju ka omad jumalateenistuse korraldused ja oma
maine pühamu. Sest enne valmistati esimene telk, milles olid küünlajalad ja laud ja
vaateleivad laual; seda kutsutakse „pühaks paigaks“. Selles pühamus oli ka kuldne
suitsutusaltar ja seaduselaegas, mis oli üleni kullaga karratud, selle sees oli kuldkruus
mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud ja seaduselauad. Ent laeka peal olid auhiilguse
keerubid, kes varjasid lepituskasnt.“ Heebr. 9, 1—5. {SV 308.1}
Pühamu, millele Paulus siin viitab, oli kogudusetelk, mille Mooses ehitas Jumala käsul
Kõigekõrgema maiseks eluasemeks. „Ja nad tehku mulle pühamu, siis ma asun elama nende
keskele“ (2. Moos. 25, 8), oli korraldus, mis anti Moosesele siis, kui ta viibis Jumalaga
mäel. {SV 308.2}
Iisraellased rändasid kõrbes ja kogudusetelk oli ehitatud nii, et seda oli võimalik kanda
ühest kohast teise. Hoolimata kõigest oli see suurepärane ehitus. Pühamu seinteks olid
püstipandavad lauad, mis olid karratud kullaga ja asetatud hõbejalgadele, katus aga
moodustati mitmetest vaipadest ehk katetest; välimine kiht nahkadest, kõige sisemisem
peenest linasest riidest kunstipäraselt sissekootud keerubitega. Peale eesõue, kus asus
põletusohvrialtar, koosnes kogudusetelk ise kahest osast, mida nimetati pühaks ja kõige
pühamaks paigaks. Neid pooli lahutas teineteisest eesriie ehk kate. Samasugune kate sulges
sissepääsu esimesse ossa. {SV 308.3}
Püha paiga lõunapoolses küljes paiknes küünlajalg seitsme lambiga, mis valgustasid
pühamut nii päeval kui öösel. Põhjapool seisis vaateleibade laud ja katte ees, mis eraldas
püha paika kõige pühamast paigast, oli kuldne suitsutusaltar, millelt iga päev tõusis Jumala
ette meeldiv lõhn koos Iisraeli palvetega. {SV 308.4}
253