Rahvasta Leviaatan_

tõrgub. Jumaliku autoriteedi hülgamisel on olnud kohutavad tagajärjed. Prohvetlikud
ettekuulutused kõnelevad aga veel süngematest piltidest tulevikus. Minevikukroonika — see
on pikk rida rahutusi, kokkupõrkeid ja mässe, „iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres
veeretatud vammus“ (Jes. 9,4). Ometi on see kõik tühine selle päeva koledustega võrreldes,
mil Jumala ohjeldav Vaim patustest täielikult eemaldub; päevaga, mil Tema ei taltsuta enam
inimlikke kirgi ja saatanlikku viha. Siis näeb maailm selgemini kui kunagi varem Saatana
võimuiha tagajärgi. {SV 24.2}
Sellel päeval aga, nii nagu toona Jeruusalemma hävitamise ajal, päästetakse Jumala
rahvas — igaüks „kes on eluks kirja pandud“ (Jes. 4,3). Kristus ütles, et Ta tuleb teist korda,
et koguda ustavad enese juurde. „Ja siis hakkavad kõik rahva suguvõsad maa peal
halisema ja näevad Inimese Poja tulevat taeva pilvedel suure väe ja auhiilgusega. Ja ta
läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja nad koguvad kokku ta äravalitud neljast tuulest,
ühest taeva otsast teise“ (Matt. 24,30.31). Siis hävitatakse need, kes ei ole tõe sõna kuulda
võtnud. Tema „suu vaimuga“ ja Tema tuleku auhiilgusega (2. Tess. 2,8). Nagu Iisraeli
rahvas vanasti, nii hävitavad jumalakartmatud end ise. Nad langevad oma ülekohtu läbi.
Jumalakartmatu elu on viinud nad Jumalast eraldumisele ja nende olemus on kurjusest
niivõrd moondunud, et Jumala au avaldumine osutub nende jaoks hävitavaks tu-leks. {SV
25.1}
Inimesed valvaku, et nad ei jätaks tähele panemata Kristuse sõnades leiduvat õpetust. Nii,
nagu Ta hoiatas jüngreid Jeruusalemma hävitamise eest ja andis neile märgi hävingu
saabumisest, et nad võiksid põgeneda, nii on Ta hoiatanud maailma lõpliku hävituspäeva
eest ja andnud märgid selle lähenemisest, et kõik, kes soovivad, võiksid pääseda pakku.
Jeesus ütleb: „Ja päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel
ahastus“ (Luuka 21,25; Matt. 24,29; Mark. 13, 24—26; Ilm. 6, 12-17). Need, kes panevad
tähele Tema tulekule eelnevaid ajamärke, teadku, „et see on ligi, ukse ees“ (Matt. 24,33).
„Nõnda valvake!“ (Mark. 13,35). Need on Jeesuse manitsussõnad. Neid, kes panevad
hoiatust tähele, et jäeta teadmatusse, „et see päev“ neid „ei saaks haarata kui varas“. Neile
aga, kes ei valva, tuleb Issanda päev „nagu varas öösel“ (1. Tess. 5,2-5). {SV 25.2}
Tänapäeva maailm ei ole sugugi vastuvõtlikum meie aja jaoks kõlavale kuulutusele kui
seda olid omaaja juudid Jeruusalemma hävitamise kuulutusele. Issanda päev — ükskõik,
millal see tuleb — tuleb uskumatutele ikkagi ootamatult. Kui elu jätkub oma muutumatus
rutiinis, kui inimesed on andunud lõbutsemisele, äritsemisele ja rahategemisele, kui
vaimulikud juhid ülistavad maailma progressi ja teadust ning rahvas uneleb petlikus
julgeolekus, siis tabab ootamatu häving hooletuid ja uskumatuid, „ja nad ei pääse mitte
pakku“ (1, Tess. 5,3). {SV 25.3}
18