Rahvasta Leviaatan_

kaalutluste peale tundsin oma kohustuseks teha. Kui olen eksinud, siis olen teinud seda
armastusest kaasinimeste ja kohusetundest Jumala vastu. „Ühte ma tean: ma pole midagi
muud kuulutanud, kui ainult seda, mida olen uskunud ja Jumal on olnud minuga. Tema vägi
ilmnes töös ja palju head on korda saadetud.“ „Inimliku silma järgi arvestades on paljud
tuhanded inimesed hakanud uurima Pühakirja ajakohase kuulutuse tõttu ja saanud sel viisil
usu ja Kristuse vere piserdamise kaudu lepitatud Jumalaga.“ — Bliss, lk. 256, 255. 257.
280. 281. „Mind pole kunagi meelitanud uhkete naeratused ega kohustanud maailma
halvakspanu. Ma ei osta nüüdki nende heakskiitu ega tee midagi lihtsalt selle pärast, et neid
vihale ärritada. Ma ei soovi iialgi armastada oma elu enam kui Jumalat ega keeldu seda ka
ohverdamast, kui Jumal oma headuses näeb selle vajaliku olevat.“ J. White, „Life of W.
Miller“, lk. 315. {SV 304.2}
Jumal ei hüljanud oma rahvast. Tema Vaim oli nende juures, kes järelemõtlematult ei
salanud valgust, mida nad olid saanud, ega süüdistanud adventliikumist. Heebrea raamatus
on julgustusja hoiatussõnad neile, keda pidi proovile pandama: „Ärge siis heitke ära oma
julgust, mis saab suure palga. Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie tehes Jumala
tahtmist, saaksite kätte tõotuse. Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab
tulema ega viivita mitte! Aga minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõnelema, siis ei
ole minu hingel temast head meelt!“ „Ent meie ei ole need, kes kõnelevad hukatusest, vaid
need, kes usuvad hinge päästmiseks!“H eebr. 10, 35-39. {SV 305.1}
Et selle manitsusega pöördutakse viimaste päevade koguduse poole, ilmneb sõnadest, mis
osutuvad Issanda tuleku lähedusele: „Sest veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab
tulema ega viivita enam.“ On selgesti mõista antud, et Issand näib viivitavat. Siin antud
õpetus on eriliselt kohane adventistide kogemusele sel ajal. Inimesed, kelle poole apostel
pöördus, olid ohus kaotada oma usk. Nad olid täitnud Jumala tahet, järginud Tema Vaimu ja
Sõna juhatust, kuid nad ei suutnud mõista Tema eesmärki valusas kogemuses ega näha
teerada enda ees. Niiviisi oli neil kiusatus kahelda selles, kas Jumal tõepoolest oli neid
juhtinud. Selle aja kohta sobisid sõnad: „Aga minu õige peab usust elama.“ Kuna „kesköö
hüüu“ ere valgus oli paistnud nende teerajale ja prohvetikuulutused olid nende ees avanenud
ning nad olid näinud kiiresti tõdenevaid Kristuse tuleku läheduse märke, olid nad käinud niiöelda
nägemises. Kuid nüüd. masendatud lootuste pettumisest, võisid nad seisma jääda
ainult usu läbi Jumalasse ja Tema Sõnasse. Pilkav maailm ütles: „Teid on petetud. Loobuge
oma usust ja ütelge, et adventliikumine oli Saatanast. „Ent Jumala Sõna teatas: „Kui ta
hakkab kõhelema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!“ Oma usust loobumine ja Püha
Vaimu väe salgamine nüüd oleks olnud hukatuslik kõhelemine. Neid julgustasid püsivusele
Pauluse sõnad: „Ärge heitke ära oma julgust, sest kannatlikkust läheb teile tarvis, sest veel
üsna pisut, pisut aega, siis tuleb see, kes peab tulema ega viivita mitte.“ Nende ainsaks
kindluseks oli hoida valgust, mida nad olid juba Jumalalt saanud, usaldada Tema tõotusi,
jätkata Pühakirja uurimist ning kannatlikult oodata ja valvata seni, kuni antakse suuremat
valgust. {SV 305.2}
250