Rahvasta Leviaatan_

tulekut. Esimese ja teise ingli kuulutust anti edasi õigel ajal ja need teostasid töö, mida
Jumal nende kaudu teostada soovis. {SV 303.2}
Maailm jälgis sündmuste kulgu ja ootas, et siis kui aeg möödub, aga Kristus ei ilmu,
ununeb kogu Kristuse teise tuleku õpetuste ahel. Kuigi paljud loobusid ägeda siseja
välissurve all oma usust, oli neid, kes jäid kindlaks. Adventliikumise viljad, alandlikkus ja
südame läbikatsumine, maailmast loobumine ja elu uuendus, mis olid kuulutusega
kaasnenud, tunnistasid neile, et see oli Jumalast. Ei saadud salata, et Püha Vaimu vägi oli
kinnitanud teise tuleku kuulutust. Ei suudetud avastada ühtegi viga prohvetlike perioo-dide
arvestuses. Kõige võimekamad vastased ei suutnud kummutada adventistide prohvetliku
tõlgistuse süsteemi. Kristust tõsiselt oodanud inimesed ei saanud ilma Piibli tõenditeta
loobuda seisukohast, milleni oldi jõutud tõsise palvemeelse Pühakirja uurimisega siis, kui
Jumala Vaim oli valgustanud mõistust ja pannud põlema südame. Nad ei saanud niisama
loobuda seisukohtadest, mis olid välja kannatanud populaarsete usuõpetajate ja elutarkade
meeste teravaima kriitika ja kõneosavaimad vastuväited ning igasuguste inimeste teotuse ja
pilke. {SV 303.3}
Tõsi küll, nad pidid olema eksinud sündmuste suhtes, mis pidid toimuma, kuid isegi see
ei suutnud kõigutada nende usku Jumala Sõnasse. Kui Joona kuulutas Niinive tänavail, et
neljakümne päeva pärast linn hävitatakse, võttis Issand vastu niinivlaste meeleparanduse ja
pikendas nende armuaega. Hoolimata sellest oli Joona kuulutus saadetud Jumalast ja Niinive
pandi proovile Jumala tahte kohaselt. Adventistid uskusid, et samamoodi oli Jumal juhtinud
neid kuulutama kohtukuulutust. „See kuulutus proovis läbi kõikide südame, kes seda
kuulsid, ja äratas Issanda ilmumise Vastu kas armastuse või viha. Inimsilmad märkasid seda
suuremal või vähemal määral, kuid Jumal nägi südameid. See tõmbas selge joone nende
jacks, kes soovisid uurida oma südant, et mõista, kummal pool oleksid nemad olnud siis, kui
Issand oleks tulnud — kas nad oleksid hüüdnud: „Vaata, see on meie Jumal, keda me
ootasime, et ta meid päästaks,“ või oleksid nad hüüdnud kaljudele ja mägedele, et need langeksid
nende peale ja varjaksid neid selle palge eest, kes aujärjel istub, ja Talle viha eest.
Me usume, et Jumal katsus sel viisil läbi oma rahvast, nende usku, et näha, kas nad raskel
katsumusetunnil loobuvad uskumast seda, mida Jumal oli öelnud, või toetuvad hoolimata
kõigest täielikus usalduses Jumala Sõnale.“ — „The Advent Herald and Signs of the Times
Reporter“, kd. 8, nr. 14 (13. nov. 1844). {SV 304.1}
Nende tundeid, kes ikkagi uskusid, et Jumal oli juhtinud neid nende möödunud
kogemuses, väljendavad William Milleri sõnad.: „Kui ma peaksin elama oma elu uuesti
neidsamu olukordi kasutades, siis peaksin ma ikkagi selleks, et Jumala ja inimeste ees
ausaks jääda, toimima just samuti nagu olen toiminud. Ma loodan, et olen puhastanud oma
rüü hingede verest. Tunnen, et nii palju kui see oli minu võimuses, olen vabastanud ennast
nende hukkumise süüst.“ „Kuigi ma olen kaks korda oma lootustes pettunud,“ kirjutas see
Jumala mees, „pole ma ikkagi rõhutud ja heidutatud... Minu usk Kristuse tulekusse on
niisama tugev kui ennegi. Olen teinud ainult seda, mida ma aastaid kestnud tõsiste
249