Rahvasta Leviaatan_

toibusid nad hirmust ja alustasid uuesti ülbitsemist. Suur osa neist, kes olid tunnistanud oma
usku Issanda peatsesse tulekusse, lõid sellele nüüd käega. Mõnedel, kes olid ootuses väga
kindlad olnud, sai uhkusetunne nii sügavalt riivatud, et nad soovisid maailmast põgeneda.
Sarnaselt Joonale kaebasid nad Jumala üle ja valisid pigem surma kui elu. Need, kes olid
rajanud oma usu teiste arvamustele ja mitte Jumala Sõnale, olid valmis jällegi meelt
muutma. Pilkajad võtsid nõrgad ja arad oma ridadesse ning ühiselt teatati, et enam pole
midagi karta ega oodata. Aeg oli möödunud, Issand ei olnud tulnud ja maailm näis jäävat
veel tuhandeteks aastateks endiseks. {SV 302.2}
Tõsised siirad usklikud olid Kristuse pärast kõigest loobunud. Nad olid tunnetanud Tema
lähedust rohkem kui iial varem. Nad uskusid, et nad olid andnud maailmale viimase
hoiatuse. Kuna nad olid lootnud saada kohe-kohe taevasse oma Looja ja pühade inglite
juurde, olid nad suuresti eemale tõmbunud nende seltskonnast, kes kuulutust vastu ei
võtnud. Nad olid suure igatsusega palvetanud: „Tule, Issand Jeesus, ja tule ruttu.“ Kuid Ta
ei tulnud. Kohutav katsumus oli võtta taas elu murede ja kannatuste raske koorem ning
taluda pilkava maailma mõnitusi ja irvitusi. {SV 302.3}
Kuid iklkagi polnud see pettumus nii suur, kui oli olnud too, mida kogesid jüngrid
Kristuse esimese tuleku ajal. Kui Jeesus sõitis võidukalt Jeruusalemma, uskusid Tema
järelkäijad, et Ta astub Taaveti troonile ja vabastab Iisraeli rõhujaist. Suurte lootuste ja
rõõmsate ootustega võistlesid nad omavahel Kuningale austuse osutamises. Paljud laotasid
pea-lisriided vaibaks Tema teerajale ja puistasid Tema ette palmioksi. Vaimustunult
ühinesid nad rõõmsaks tervitushõiskeks: „Hosianna Taaveti Pojale!“ Kui sellisest
rõõmuavaldusest häiritud ja tigedad variserid Jeesuselt nõudsid, et Ta noomiks oma
jüngreid, vastas Ta: „Kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!“ Luuka 19, 40.
Prohvetikuulutus pidi täituma. Jüngrid täitsid Jumala eesmärgi, ja ometi sai neile osaks kibe
pettumus. Mõned napid päevad hiljem pidid nad olema Päästja surmaheitluse tunnistajaiks
ja asetama Ta hauda. Nende ootused ei olnud hoopiski täitunud ja nende lootused surid koos
Jeesusega. Nad ei suutnud mõista senikaua, kui nende Issand oli võidukalt hauast väljunud,
et kõike seda oli prohvetikuulutuses ette öeldud ja et „Kristus pidi kannatama ja surnust üles
tõusma.“ Ap. t. 17, 3. {SV 302.4}
Viissada aastat varem oli Issand teatanud prohvet Sakarja kaudu: „Ole üpris väga
rõõmus, Siioni tütar, hõiska Jeruusalemma tütar! Vaata, sinu kuningas tuleb sulle, õiglane ja
aitaja! Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“ Sak. 9, 9. Oleksid
jüngrid mõistnud, et Kristus läheb kohtusse ja surma, poleks nad suutnud täita seda
prohvetikuulutust. {SV 303.1}
Samal viisil täitsid Miller ja tema kaaslased prohvetikuulutuse ja andsid edasi sõnumi,
mille kuulutamisest maailmale oli Piibel kõnelnud, kuid mida nad poleks saanud edasi anda
siis, kui nad oleiksid täiesti mõistnud prohvetikuulutusi, mis osutasid nende pettumusele.
Nad esitasid teise ingli kuulutust, mida tuli kuulutada kõigile rahvastele enne Issanda
248