Rahvasta Leviaatan_

äratama neid, kes olid araks muutunud, et valmistada neid kuulutust vastu võtma. See töö ei
seisnud inimeste tarkuses ja teadmistes, vaid Jumala väes. Need, kes esimestena „kesköö
hüüu“ kuulutuse omaks võtsid, polnud kõige andekamad, vaid kõige alandlikumad ja
pühendunumad ini-mesed. Farmerid jätsid viljasaagi põldudele, õppinud töölised panid
käest tööriistad ning läksid pisarad silmis ja rõõm südames välja, et hoiatust anda. Need, kes
varem olid juhtinud liikumist, olid viimaste hulgas, kes selle sõnumiga ühinesid. Kirikud
üldiselt sulgesid uksed sellele kuulutusele ja suur hulk neist, kes selle kuulutuse vastu
võtsid, lahkusid oma kogudusest. Jumal juhtis asju nii, et see kuulutus seondus teise ingli
kuulutusega ja andis sellele väe. {SV 301.1}
Kuulutuse „Ennäe, peigmees!“ mõjusus ei seisnenud niivõrd argumentidest, kuigi
Pühakirja tõendid olid selged ja otsustavad, vaid kuulutusega kaasnevas väes, mis liigutas
südameid. Selles ei kaheldud ega probleemitsetud. Tol korral, kui Kristus sisenes võidukalt
Jeruusalemma, kogunes rahvas, kes oli tulnud kõigist maa osadest pealinna pühi pidama,
Õlimäele; seal ühinesid mujalt tulnud Jeesust saatva rahvahulgaga ja said osa üldisest
hetkelisest innustusest ning aitasid paisutada hüüdu: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda
nimel!“ Matt. 21, 9. Samamoodi tundsid need uskmatud, kes kogunesid adventistide
koosolekuile — mõned uudishi-must, teised ainult naeruvääristamiseks — veenvat väge,
mis saatis kuulutust: „Ennäe, peigmees!“ {SV 301.2}
Tol ajal oli usku, mis tõi vastuseid palvetele, usku, mis vääris tasu. Armu Vaim laskus
tõelistele otsijatele nii nagu vihmasadu janunevale maale. Need, kes lootsid seista varsti
silmitsi oma Lunastajaga, tundsid kirjeldamatut pühalikku rõõmu. Püha Vaimu pehmendav,
alistav vägi sulatas südameid ning Tema õnnistuste küllus voolas rikkalikult ustavaile. {SV
301.3}
Sügavas tõsiduses ja pühalikult lähenesid need, kes kuulutuse vastu võtsid, ajale, mil nad
lootsid kohata oma Issandat. Igal hommikul tundsid nad esmaseks kohustuseks olevat saada
kinnitust, et Jumal nad vastu võtab. Nende südamed olid lähedalt ühendatud ja nad
palvetasid palju üksteisega ja üksteise eest. Nad tulid sageli kokku eraldatud kohtades, et
rääkida Jumalaga; eestpalved tõusid taeva poole põldudelt ja metsasaludest. Veendumus
Päästja heakskiidust oli neile vajalikum kui igapäevane toit. Kui mõni pilv tumestaski nende
meeli, ei saanud nad rahu enne, kui see oli eemaldatud. Tundes andestavat armu südames,
igatsesid nad näha Teda, keda nad armastasid. {SV 301.4}
Kuid jällegi tabas neid pettumus. Ooteaeg möödus, aga Päästjat ei tulnud. Kõikumatu
usaldusega olid nad oodanud Tema tulemist ja nüüd tundsid nad end nagu Maarja Päästja
tühja haua juures nutmas: „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea kuhu nad ta on
pannud!“ Joh. 20, 13. {SV 302.1}
Õudusetunne, hirm, et kuulutus võiks olla õige, oli ohjeldanud mõneks ajaks uskmatut
maailma. Ka pärast aja möödumist ei kadunud see kohe. Algul ei julgenud pilkajad
pettunute üle võidurõõmutseda, aga niipea, kui mingeid märke Jumala vihast polnud näha,
247