Rahvasta Leviaatan_

Matt 25. peatüki tähendamissõnas järgnes ootamisajale ja uinumisele peigmehe tulek.
See oli samuti kooskõlas nii prohvetikuulutuses kui ka sümboolses teenistuses esitatud
tõenditega. Kõik kokku andis kindla veendumuse sündmuste tõepärasuses ja „kesköö
hüüdu“ hakati kuulutama tuhandete usklike poolt. {SV 299.3}
Liikumine veeres tõusulainena üle maa. See levis linnast linna, külast külla ka kõige
kaugemate maakohtadeni, kuni Jumala ootav rahvas oli täielikult äratatud. Fanatism
kadus selle kuulutuse ees nii nagu sügisene härmatis tõusva päikese ees. Usklike kahtlus ja
nõutus kadusid ning lootus ja julgus elustasid neid taas. See liikumine oli vaba äärmustest,
mis ilmnevad siis, kui inimlik erutus pole Jumala Sõna ja Vaimu kontrolliva mõju all. See
meenutas pigem neid alandumise ja Issanda poole pöördumise aegu, mis vanas Iisraelis
järgnesid Jumala prohvetite noomituskuulutustele. Seda iseloomustasid samad tunnused,
mis on olnud omased Jumala tööle igal ajal. Vähe oli ekstaatilist rõõmu, selle asemel ilmnes
sügav südame läbikatsumine, patutunnistamine ja maailmast loobumine. Ettevalmistus
Issandaga kohtumiseks oli usklike südamekoorem; võideldi püsivas palves ja anti end
tervenisti üle Jumalale. {SV 299.4}
Miller kirjeldas toimunut nii: „Ei mingit suurt rõõmujoovastust. See on otsekui jäetud
tuleviku tarvis, mil kogu taevas ja maa hõiskab väljendamatust rõõmust. Pole mingit
hõiskamist — seegi varutakse taevase hõiskamise jaoks. Lauljad vaikivad — nad ootavad
koos inglitega ühinemist taevaseks kooriks... Ei esine arvamuste lahkuminemist — kõigil on
üks süda ja üks meel.“ — Bliss, lk. 270, 271. {SV 300.1}
Keegi teine, kes selles liikumises osales, tunnistas: „See kutsus kõikjal esile sügavaima
südame läbikatsumise ja hinge avamise taeva Jumala ees. See summutas armastuse selle
maailma asjade vastu, lõpetas vaidluse ja vaenulikkuse, viis ülekohtu ülestunnistamiseni,
oma mina purustamiseni Jumala ees ja pattukahetsevatest rõhutud südametest tulevate
palvete esitamiseni, et saada andestust ja leida vastuvõtmist. See tõi kaasa sellise sügava
alandlikkuse, mille tunnistajad me pole kunagi varem olnud. Jumal oli prohvet Joeli kaudu
soovinud, et Tema suure päeva lähedus kutsuks esile südamete, mitte riiete lõhkikäristamise
ja Issanda poole pöördumise. Sakarja kaudu lubas Jumal valada kaastunde ja anumise vaimu
Tema lastele: nad vaatasid Temale, kelle nad olid läbi pistnud, maal oli suur kaebamine,... ja
need, kes ootasid Issandat, vaevasid oma hinge Tema ees.“ — Bliss, „Advent Shield and
Review“, kd. I, Ik. 271 (jaanuar 1845). {SV 300.2}
Ükski suur usuline liikumine alates apostlite päevist pole olnud vabam inimlikest
vigadest ja Saatana pettustest kui see, mis toimus 1944. a. sügisel; Isegi nüüd, pärast paljude
aastate möödumist, tunnevad veel kõik, kes võtsid osa sellest liikumisest ja kes on kindlalt
seisnud tõe alusel, selle õnnistust toonud töö püha mõju. ja tunnistavad, et see oli
Jumalast. {SV 300.3}
Hüüde peale: „Ennäe, peigmees! Minge vastu!“ ootajad „tõusid... ja valmistasid oma
lambid“ — nad uurisid Jumaia Sõna suurema innuga kui eales varem. Taevast saadeti inglid
246