Rahvasta Leviaatan_

Pärast templi hävitamist langes kogu linn peagi roomlaste kätte. Juuda juhid jätsid maha
oma võitmatud kindlusetornid ja Titus leidis need eest tühjadena. Ta vaatles neid hämmastuses,
ning pidi tunnistama, et Jumal oli need tema kätte andnud, sest mitte mingi
sõjariist, ükskõik kui võimas, poleks suutnud purustada selliseid tohutuid kindlusemüüre.
Nii linn kui tempel tehti maatasa ja paik, kus pühamu oli seisnud, künti „põlluks“ (Jer.
26,18). Piiramise ja sellele järgnenud veresauna ajal hukkus üle miljoni inimese. Ellujäänud
võeti kaasa vangidena, müüdi orjadeks või viidi Rooma vallutaja võidupidustuste
kaunistamiseks, amfiteatris metsloomade ette viskamiseks või üle maa kodutute ränduritena
laiali pillutamiseks. {SV 23.3}
Juudid olid ise endale ahelad sepistanud. Nad olid ise täitnud oma kättemaksukarika.
Selle täieliku hävituse näol, mis neid kui rahvast tabas, ja hädades, mida nad laiali
pillutatuna kogesid, lõikasid nad tegelikult seda, mida nad ise olid külvanud. Prohvet ütles:
„Mina hävitan sind, Iisrael! Kuigi minus oli su abi!“ „Sest sa oled komistanud omaenese süü
läbi!“ (Hoos. 13,9; 14,2). Juutide kannatustest räägitakse sageli kui Jumalast saadetud
karistusest. Nii püüab suur petja varjata oma tööd. Tegelikult põhjustasid juudid ise
jumaliku kaitse eemaldamise sellega, et nad põlgasid järjekindlalt Jumala armastust ja
halastust. Saatanale anti lihtsalt luba nendega toimida nii nagu ta soovis. Kohutav julmus,
mis Jeruusalemma hävitamisel ilmnes, demonstreeris kujukalt saatana kättemaksuhimulist
võimu nende üle, kes alistuvad tema juhtimisele. {SV 23.4}
Me ei suuda mõista, kui palju võlgneme Kristusele rahu ja kaitse eest, mida omame.
Jumala tõkestav käsi hoiab, et inimsugu täielikult Saatana voli alla ei satu. Sõnakuulmatuil
ja tänamatuil on palju põhjust Jumalale tänulik olla Tema armulikkuse ja kannatlikkuse eest;
selle eest, et Ta ohjeldab veel Saatana õelat, kuritahtlikku võimu. Kuid siis, kui inimesed
ületavad jumaliku kannatlikkuse piiri, see tõke kõrvaldatakse. Jumal ei saada patusele tema
üleastumise pärast karistust. Ta laseb lihtsalt jumaliku armu põlgajatel lõigata seda, mida
nad ise on külvanud. Iga põlatud valguskiir, iga tähelepanemata jäetud või hüljatud hoiatus,
iga hellitatud kirg, iga Jumala käsust üleastumine on seeme, mille külvile järgneb
paratamatult lõikus. Kui patustaja seisab püsivalt vastu Jumala Vaimule, lahkub Jumala
Vaim lõpuks sellise inimese juurest ning siis ei ole tal enam kaitset Saatana kurjuse ja
vaenulikkuse vastu ega jõudu kontrollida oma hinge patuseid kalduvusi. Jeruusalemma
hävitamine on tõsine ja pühalik hoiatus kõigile, kes jumaliku armu pakkumisse
kergemeelselt suhtuvad ja halastaja Jumala manitsusi kuulda ei võta. Jumal on selle
ajaloosündmuse kaudu andnud veenvaima tõendi sellest, et Ta vihkab pattu ja et süüdlasi
tabab kindel karistus. {SV 24.1}
Meie Päästja prohvetlik ettekuulutus Jeruusalemma tabanud hävituskohtust täitub veel
kord ja sellisel määral, millest eelpooltoodu oli vaid ähmane vari. Jumalale kord eraldatud
linna saatuses võime me näha maailma saatust, kes on hüljanud Jumala armu ja tallanud
Tema käsud jalge alla. Sünged on inimsoo hädade aruanded, mille tunnistajateks meie maa
on olnud ülekohtu pikkade sajandite vältel. Süda tõmbub sellele mõeldes kokku ja meel
17