Rahvasta Leviaatan_

aegadest!“ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jehoova — Ei viibi enam ükski mu
sõna! Sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jehoova!“ Hesek. 12, 21-25. 27. 28. {SV
294.1}
Need, kes ootasid Issandat, said uut jõudu teadmisest, et Tema, kes teab lõppu algusest,
oli näinud läbi ajastute ette nende pettumust ning kõnelnud neile julgustusja lohutussõnu.
Kui poleks olnud selliseid Pühakirja osi, mis manitsesid neid kannatlikult ootama ja kindlalt
kinni hoidma usust Jumala Sõnasse, oleks nende usk sellel katsumusetunnil lõp-penud. {SV
294.2}
Tähendamissõna kümnest neitsist Matt. 25. peatükis illustreerib samuti adventrahva
kogemust. Matt. 24. peatükis kirjeldas Jeesus vastuseks oma jüngrite küsimusele Tema
tulemise ja maailma lõpu märkide kohta mõningaid kõige tähtsamaid sündmusi maailma ja
koguduse ajaloos perioodil, mis jäi Tema esimese ja teise tuleku vahele. Ta kõneles
Jeruusalemma hävitamisest, koguduse käekäigust paganliku ja paavstliku tagakiusamise
ajal, päikese ja kuu pimenemisest ja tähtede langemisest Seejärel rääkis Ta oma tulevasest
kuningriigist ja jutustas tähendamissõna, milles oli juttu kahesugustest sulastest, kes ootasid
Tema ilmumist. 25. peatükk algab sõnadega: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane.“ See
tähendamissõna käsitleb kogudust, kes elab viimastel päevadel, just sellel ajal, millele
viidatakse 24. peatüki lõpul. Kristuse tuleku ootajate kogemust illustreeritakse juhtumiga
idamaises pulmas. {SV 294.3}
„Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele
vastu. Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud
õli enesega. Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. Kui peigmees viibis,
jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält — Ennäe, peigmees!
Minge vastu!“ {SV 295.1}
Tol korral mõisteti nii, et peigmehe tulek kujutas siin Kristuse tulekut, mida kuulutas
esimene ingel. Laialt levinud usuline ärkamine, mille kutsus esile Tema peatse tuleku
kuulutus, vastas neitsite väljaminekule. Selles tähendamissõnas, nii nagu ka Matt. 24.
peatüki lõpus esitatus on kõne all kaks inimklassi. Mõlema grupi esindajad olid võtnud oma
lambid — Piibli — ja läinud selle valgel välja Peigmehega kohtuma. Need, kes olid
„rumalad, võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega“, „mõistlikud“ seevastu võtsid õli
astjatesse ühes oma lampidega“. Viimati mainitud inimgrupp oli võtnud vastu Jumala armu,
Püha Vaimu uuestisünnitava valgustava väe, mis muutis Tema sõna lambiks nende jalgadele
ja valguseks teerajale. Ustavalt olid nad uurinud Pühakirja, et teada saada tõde, ja tõsiselt
taotlenud südame ning elu puhtust. Neil oli isiklik kogemus, usk Jumalasse ja Tema
Sõnasse, mida ei saanud kummutada pettumus ega viivitus. Teised „võtsid küll lambid, aga
ei võtnud õli enesega“. Nad olid tegutsenud lühiaegu meeleliigutuse ajel. Pühalik kuulutus
oli äratanud neis hirmu, kuid nad olid toetunud oma vendade usule ja rahuldunud heade
tunnete vilkuva valgusega, ilma tõde täielikult mõistmata ja ilma tõelise armutööta südames.
240