Rahvasta Leviaatan_

bibliomaniapublications
from bibliomaniapublications More from this publisher
12.07.2024 Views

aegadest!“ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jehoova — Ei viibi enam ükski mu sõna! Sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jehoova!“ Hesek. 12, 21-25. 27. 28. {SV 294.1} Need, kes ootasid Issandat, said uut jõudu teadmisest, et Tema, kes teab lõppu algusest, oli näinud läbi ajastute ette nende pettumust ning kõnelnud neile julgustusja lohutussõnu. Kui poleks olnud selliseid Pühakirja osi, mis manitsesid neid kannatlikult ootama ja kindlalt kinni hoidma usust Jumala Sõnasse, oleks nende usk sellel katsumusetunnil lõp-penud. {SV 294.2} Tähendamissõna kümnest neitsist Matt. 25. peatükis illustreerib samuti adventrahva kogemust. Matt. 24. peatükis kirjeldas Jeesus vastuseks oma jüngrite küsimusele Tema tulemise ja maailma lõpu märkide kohta mõningaid kõige tähtsamaid sündmusi maailma ja koguduse ajaloos perioodil, mis jäi Tema esimese ja teise tuleku vahele. Ta kõneles Jeruusalemma hävitamisest, koguduse käekäigust paganliku ja paavstliku tagakiusamise ajal, päikese ja kuu pimenemisest ja tähtede langemisest Seejärel rääkis Ta oma tulevasest kuningriigist ja jutustas tähendamissõna, milles oli juttu kahesugustest sulastest, kes ootasid Tema ilmumist. 25. peatükk algab sõnadega: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane.“ See tähendamissõna käsitleb kogudust, kes elab viimastel päevadel, just sellel ajal, millele viidatakse 24. peatüki lõpul. Kristuse tuleku ootajate kogemust illustreeritakse juhtumiga idamaises pulmas. {SV 294.3} „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele vastu. Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega. Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält — Ennäe, peigmees! Minge vastu!“ {SV 295.1} Tol korral mõisteti nii, et peigmehe tulek kujutas siin Kristuse tulekut, mida kuulutas esimene ingel. Laialt levinud usuline ärkamine, mille kutsus esile Tema peatse tuleku kuulutus, vastas neitsite väljaminekule. Selles tähendamissõnas, nii nagu ka Matt. 24. peatüki lõpus esitatus on kõne all kaks inimklassi. Mõlema grupi esindajad olid võtnud oma lambid — Piibli — ja läinud selle valgel välja Peigmehega kohtuma. Need, kes olid „rumalad, võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega“, „mõistlikud“ seevastu võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega“. Viimati mainitud inimgrupp oli võtnud vastu Jumala armu, Püha Vaimu uuestisünnitava valgustava väe, mis muutis Tema sõna lambiks nende jalgadele ja valguseks teerajale. Ustavalt olid nad uurinud Pühakirja, et teada saada tõde, ja tõsiselt taotlenud südame ning elu puhtust. Neil oli isiklik kogemus, usk Jumalasse ja Tema Sõnasse, mida ei saanud kummutada pettumus ega viivitus. Teised „võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega“. Nad olid tegutsenud lühiaegu meeleliigutuse ajel. Pühalik kuulutus oli äratanud neis hirmu, kuid nad olid toetunud oma vendade usule ja rahuldunud heade tunnete vilkuva valgusega, ilma tõde täielikult mõistmata ja ilma tõelise armutööta südames. 240

Nad olid läinud Issandale vastu täis lootust saada viivitamatult tasu, kuid nad ei olnud ette valmistatud viivituseks ja pettumuseks. Kui tulid katsumused, hakkas nende usk hääbuma ja lambid valgustasid veel vaevu. „Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama“. Peigmehe viibimine kujutab aja möödumist, mil oodati Issandat; pettumust ja näilist viivitust. Sellel ebakindlal ajal hakkas pealiskaudsete ja ükskõiksete huvi kiiresti kahanema. Nende jõupingutused lõdvenesid. Kuid neil, kelle usk põhines isiklikul Piibli tundmisel, oli jalge all Kalju, mida pettumuse lained ei suutnud minema pühkida.... „jäid nad kõik uniseksj a uinusid magama.“ Ühed ükskõikseina ja usust loobunuina, teised kannatlikult oodates, millal antakse suuremat valgust. Siiski näisid ootajadki katsumuseööl kaotavat mõningal määral oma innukust ja andumust. Ükskõiksed ja pealiskaudsed ei saanud enam toetuda oma vendade usule, Igaüks pidi seisma või langema ise. {SV 295.2} Sel ajal hakkas ilmnema fanatism. Mõned, kes olid tunnistanud end innukaiks kuulutusse uskujaiks, hülgasid Jumala Sõna kui ainsa eksimatu juhi ning väitsid, et neid juhib Jumala Vaim, Tegelikult aga andsid nad voli omaenda tunnetele, muljetele ja kujutlustele. Mõned hakkasid sõgedas vagatsevas innukuses süüdistama kõiki, kes nende suunda heaks ei kiitnud. Suurem hulk adventiste ei pooldanud nende fanaatilisi ideid ja tegevust, kuid rahutusttekitajad tõid põlgust kogu tõe üritusele. {SV 296.1} Saatan püüdis niiviisi võidelda Jumala töö vastu ja seda hävitada. Kristuse teise tuleku kuulutus oli inimesi suuresti mõjutanud. Tuhanded patused olid pöördunud ja ustavad inimesed andunud tõe kuulutamisele ka viivituseajal. Kurjusevürst kaotas oma alamaid. Selleks, et seada Jumala töö pilke alla, püüdis ta petta mõningaid, kes tunnistasid usku, ning viis nad äärmusesse. Seejärel olid Saatana käsilased valmis suurendama iga eksitust, iga nurjumist ja sündsusetut tegu, ei üksikute liialduste kaudu muuta adventistid ja nende usk inimeste silmis eemaletõukavaks. Mida enam inimesi tema mõju alla saadi, seda suuremat kasu ta sai, sest äärmuslasi võis esitada kõigi adventusklike nimel. {SV 296.2} Saatan on „vendade süüdistaja“, tema õhutab inimesi valvsalt tähele panema Jumala rahva eksitusi ja puudusi, et varjutada nende esiplaanile toomisega häid tegusid. Saatan tegutseb alati siis, kui Jumal töötab hingede päästmiseks. Kui Jumala lapsed tulevad Issanda ette, tuleb ka Saatan nende sekka. Igasse äratusiiikumisse püüab ta sisse tuua neid, kes on pühitsemata südamega ja tasakaalutud. Kui sellised inimesed on vastu võtnud mõned tõepunktid ja võitnud usklike poolehoiu, hakkab Saatan nende vahendusel esitama koguduses teooriaid, mis petavad hooletuid. See, et inimene on ristitud, et ta käib kirikus ja võtab osa pühaõhtusöömaaja teenistusest, ei tee teda veel tõeliseks kristlaseks. Saatan on sageli kõige pühalikumatel juhtudel kohal nende isikus, keda ta saab tarvitada oma tööriistadena. {SV 296.3} Kurjusevürst võitleb iga tolli maa pärast, mida mööda Jumala rahva teekond viib taevalinna poole. Kogu kirikuajaloo vältel pole toimunud ühtegi reformatsiooni ilma tõsise vastutööta. Nii oli lugu Pauluse ajal; ükskõik, kuhu apostel ka koguduse rajas, ikka leidus 241

aegadest!“ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jehoova — Ei viibi enam ükski mu<br />

sõna! Sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jehoova!“ Hesek. 12, 21-25. 27. 28. {SV<br />

294.1}<br />

Need, kes ootasid Issandat, said uut jõudu teadmisest, et Tema, kes teab lõppu algusest,<br />

oli näinud läbi ajastute ette nende pettumust ning kõnelnud neile julgustusja lohutussõnu.<br />

Kui poleks olnud selliseid Pühakirja osi, mis manitsesid neid kannatlikult ootama ja kindlalt<br />

kinni hoidma usust Jumala Sõnasse, oleks nende usk sellel katsumusetunnil lõp-penud. {SV<br />

294.2}<br />

Tähendamissõna kümnest neitsist Matt. 25. peatükis illustreerib samuti adventrahva<br />

kogemust. Matt. 24. peatükis kirjeldas Jeesus vastuseks oma jüngrite küsimusele Tema<br />

tulemise ja maailma lõpu märkide kohta mõningaid kõige tähtsamaid sündmusi maailma ja<br />

koguduse ajaloos perioodil, mis jäi Tema esimese ja teise tuleku vahele. Ta kõneles<br />

Jeruusalemma hävitamisest, koguduse käekäigust paganliku ja paavstliku tagakiusamise<br />

ajal, päikese ja kuu pimenemisest ja tähtede langemisest Seejärel rääkis Ta oma tulevasest<br />

kuningriigist ja jutustas tähendamissõna, milles oli juttu kahesugustest sulastest, kes ootasid<br />

Tema ilmumist. 25. peatükk algab sõnadega: „Siis on taevariik kümne neitsi sarnane.“ See<br />

tähendamissõna käsitleb kogudust, kes elab viimastel päevadel, just sellel ajal, millele<br />

viidatakse 24. peatüki lõpul. Kristuse tuleku ootajate kogemust illustreeritakse juhtumiga<br />

idamaises pulmas. {SV 294.3}<br />

„Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele<br />

vastu. Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. Rumalad võtsid küll lambid, aga ei võtnud<br />

õli enesega. Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. Kui peigmees viibis,<br />

jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama. Aga keskööl kuuldi häält — Ennäe, peigmees!<br />

Minge vastu!“ {SV 295.1}<br />

Tol korral mõisteti nii, et peigmehe tulek kujutas siin Kristuse tulekut, mida kuulutas<br />

esimene ingel. Laialt levinud usuline ärkamine, mille kutsus esile Tema peatse tuleku<br />

kuulutus, vastas neitsite väljaminekule. Selles tähendamissõnas, nii nagu ka Matt. 24.<br />

peatüki lõpus esitatus on kõne all kaks inimklassi. Mõlema grupi esindajad olid võtnud oma<br />

lambid — Piibli — ja läinud selle valgel välja Peigmehega kohtuma. Need, kes olid<br />

„rumalad, võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega“, „mõistlikud“ seevastu võtsid õli<br />

astjatesse ühes oma lampidega“. Viimati mainitud inimgrupp oli võtnud vastu Jumala armu,<br />

Püha Vaimu uuestisünnitava valgustava väe, mis muutis Tema sõna lambiks nende jalgadele<br />

ja valguseks teerajale. Ustavalt olid nad uurinud Pühakirja, et teada saada tõde, ja tõsiselt<br />

taotlenud südame ning elu puhtust. Neil oli isiklik kogemus, usk Jumalasse ja Tema<br />

Sõnasse, mida ei saanud kummutada pettumus ega viivitus. Teised „võtsid küll lambid, aga<br />

ei võtnud õli enesega“. Nad olid tegutsenud lühiaegu meeleliigutuse ajel. Pühalik kuulutus<br />

oli äratanud neis hirmu, kuid nad olid toetunud oma vendade usule ja rahuldunud heade<br />

tunnete vilkuva valgusega, ilma tõde täielikult mõistmata ja ilma tõelise armutööta südames.<br />

240

Hooray! Your file is uploaded and ready to be published.

Saved successfully!

Ooh no, something went wrong!