Rahvasta Leviaatan_

Usu tunnistamine on maailmas saanud populaarseks. Valitsejad, poliitikud,
õigusteadlased, arstid ja kaupmehed ühinevad kirikuga, et kindlustada endale ühiskonna
lugupidamine ja usaldus ning tagada oma ilmalike huvide edenemine. Seejärel püüavad nad
peita kõiki oma ebaõiglasi tehinguid kristluse sildi alla. Mitmesugused usulised
organisatsioonid, keda omakorda mõjustab nende ridadesse kuuluvate ilmalike inimeste
jõukus ja mõjuvõim, taotlevad veelgi suuremat populaarsust ja au. Linna tuntuimate
tänavate äärde püstitatakse kõige silmatorkavamalt kaunistatud toredaid kirikuid. Jumalateenistustest
osavõtjad riietuvad kallilt ja uusima moe järgi. Andekale jutlustajale
makstakse kõrget töötasu, et ta lahutaks rahva meelt ja köidaks suuri hulki. Tema jutlused ei
tohi puudutada populaarseid patte, vaid peavad meeldima moodsate inimeste kõrvadele. Nii
kantakse suursugused patused kiriku nimestikku ja jumalakartuse sildi all viljeldakse suuri
patte. {SV 289.1}
Kommenteerides kristlaste praegust suhtumist maailmasse, ütleb üks juhtiv ilmalik
ajakiri: „Vähehaaval on kirik järele andnud ajavaimule ja kohandanud oma jumalateenistuse
tänapäeva vajadustega.“ Tõepoolest, kõiki vahendeid, mis aita-vad muuta usku
kütkestavaks, kasutab kirik inimeste ligitõmbamiseks.“ üks kirjanik nendib New Yorgi
„Independent’is“ metodismi kohta järgmiselt: „Piirjoon jumalakartliku ja uskmatu vahel
muutub mingiks poolvarjuks ja kummagi poole agarad inimesed näevad vaeva, et kaotada
erinevus kahe leeri tegutsemisja lõbutsemisviiside vahel.“ „Religiooni populaarsus aitab
tugevasti kaasa nende arvu suurendamisele, kes tahavad saada usuga kaasnevaid õnnistusi,
ilma et nad tahaksid ausalt täita selle kohustusi.“ {SV 289.2}
Howard Crosby ütleb: „On põhjust väga muretseda, kuna näeme, et Kristuse kirik täidab
nii vähe oma Issanda eesmärke. Nii nagu Iisrael vanasti laskis paganarahvastel end
ebajumalateenistusse meelitada ... nii loobub tänapäeva Jeesuse kogudus salasõpruse tõttu
uskmatu maailmaga tõsistest põhimõtetest ja alistub jumalakartmatu ühiskonna kahjulikele,
kuigi sageli usaldust äratavatele harjumustele, argumentidele ja järeldustele, mis on võõrad
Jumala Sõnale ja otseses vastuolus igasuguse kasvamisega armus.“ — „The Healthy
Christian An Appeal to the Church“, lk. 141, 142. {SV 289.3}
Selles ilmalikkuse ja lõbustuste otsingu voolus on kadunud peaaegu täiesti
enesesalgamine ja eneseohverdus Kristuse pärast. „Mõningaid mehi ja naisi, kes nüüd
aktiivselt tegutsevad meie kirikutes, õpetati lastena ohvreid tooma selleks, et midagi anda ja
teha Kristuse heaks, kuid „kui nüüd on tarvis summasid... ei tohi kedagi üles kutsuda
andma. Oh ei! Nüüd korraldagem väljamüüke, väikesi vaimulikke lavastusi, oksjone,
arhailisi õhtusöömaaegu või pakkuge midagi söödavat, et rahvast ligi tõmmata.“ {SV
290.1}
Kuberner Washburn Wisconsinist teatas oma iga-aastases läkituses 9. jaan. 1873: „Näib
olevat vajalik kehtestada seadus, mis saadaks laiali koolid, kust tulevad hasartmängijad.
Neid on kõikjal. Osutub, et kirikki (kahtlemata ebateadlikult) teeb vahel Saatana tööd.
235