Rahvasta Leviaatan_

Juuda juhtide sõge kangekaelsus ja ümberpiiratud linnas toimuvad hirmsad kuriteod
äratasid roomlaste jälestust ja meelepaha. Lõpuks otsustas Titus templi tormijooksuga
vallutada. Ometi käskis ta templit, kui võimalik, hävituse eest hoida, kuid tema käsust ei
hoolitud. Ühel ööl, kui väepealik oli läinud oma telki magama, tungisid juudid templist välja
ja ründasid Rooma sõdureid. Käsivõitluse käigus viskas üks sõdur tulelondi templi eeskoja
aknaavast sisse. Hetke pärast oli pühakoda seedripuuga vooderdatud ruumid leekides. Titus
tormas oma kindralitest ja leegionäridest saadetuna kohale ja nõudis, et sõdurid tule
summutaksid, kuid keegi ei pööranud tema käsule tähelepanu. Vihast vallatult viskasid
sõdurid tulelonte templi juurde kuuluvatesse ruumidesse ja tapsid mõõgaga suurel arvul
neid, kes seal varjupaika olid otsinud. Veri voolas ojana templi treppidest alla. Paljud
tuhanded juudid hukkusid. Üle lahingukära oli kuulda hüüdeid: „Ikabod!“ — au on
lahkunud! {SV 22.1}
„Titus nägi, et sõdurite raevu oli võimatu pidurdada. Ta astus koos ohvitseridega
templisse ja vaatas pühakoja sisemust. Selle suurejoonelisus täitis roomlasi imestusega.
Kuna leegid ei olnud veel püha paigani tunginud, tegi Titus viimase jõupingutuse seda
päästa: tormanud templiõue, õhutas ta sõdureid uuesti tulekahju edasist levikut peatama.
Liberalis, pealik saja üle, püüdis oma ametikepiga alluvaid kuulekusele sundida, kuid
meeletus juutidevastases vihas ja rahuldamatus saagihimus hajus lugupidamine isegi keisri
vastu. Sõdurid nägid enda ümber helkivat kulda, mis leekidemöllus pimestavalt säras. Nad
oletasid, et pühamusse on kuhjatud loendamatuid aardeid. Üks. sõduritest torkas põleva
tõrviku läbi ukseprao ja otsekohe oli kogu hoone leekides. Pimestav tull ja suits sundisid
ohvitsere taanduma, ja suurepärane hoone jäeti saatuse hoolde. {SV 22.2}
See oli roomiastegi jaoks kohutav vaatepilt, seda enam juutidele! Kogu püha mägi
lõõmas vulkaanina. Üksteise järel langesid hooned raksatades sisse ja tulepõrgu neelas nad.
Seedripuust katused olid otsekui leegitsevad parukad. Kullatud tornitipud hõõgusid punaselt
nagu kuumaksaetud orad. Väravatornidelt tõusid üles kõrged tule, ja suitsusambad. Leegid
heitsid valgust naabruskonna küngastele. Tumedad inimestekobarad jälgisid ängistavas
õuduses seda hävingut. Ülemise linnaosa müürid ja kõrgendikud olid rahvast täis; paljud
olid ahastusest ja meeleheitest kaamed, teised mõttetust kättemaksuhimust lõhkemas. Edasitagasi
jooksvate Rooma sõdurite hüüded ja leekides hukkuvate vastupanijate karjed
segunesid tule mühina ja kokkuvarisevate talade raginaga. Kõrgemaltele paikadele
kogunenud inimeste kaebekisa kajas vastu mägedelt. Müüridelt kostus karjeid ja hala. Need,
kes olid nälga suremas, võtsid kokku viimase jõu, et valada oma lohutamatu kurvastus ja
ahastus valukisasse. {SV 23.1}
Veresaun linnas oli kohutavam kui linnamüüride taga toimunu. Mehed ja naised, vanad ja
noored, lihtrahvas ja preestrid, nii need, kes vastu hakkasid kui ka need, kes armu palusid,
löödi halastamatult maha. Tapetute arv ületas tapjate arvu. Sõduritel tuli ronida üle laipade
hunnikute, et jätkata oma metsikut tööd.“ (Milman „The History of the Jews“ k. 16). {SV
23.2}
16