Rahvasta Leviaatan_

selgesti Messia tuleku ajale ja kuulutas nii selgelt ette Tema surma, et juudid keelasid rahval
seda uurimast. Lõpuks kuulutasid rabid needuse kõigile, kes püüdsid aega välja arvutada.
1800 aastat on iisraellased olnud tõsiseks ja hoiatavaks näiteks ohust, mida kätkeb endas
Jumala poolt saadud valguse hülgamine, sõge ja meeltparandamatu armu pakkumise
äraheitmine. {SV 283.1}
Kõikjal, kus esineb selline vaim, ilmnevad samad tagajärjed. See, kes sihilikult surub
maha veendumuse oma kohustustest, sellepärast, et see on vastuolus tema soovidega, kaotab
lõpuks võime eristada tõde eksitusest. Arusaamine tumeneb, südametunnistus muutub
tundetuks, süda kõveneb ja hing kaugeneb Jumalast. Ükskõik kus ja miks jumalikku tõde
halvustatakse või eemale tõrjutakse, seal mattub kogudus vaimulikku pimedusse. Usk ja
armastus jahtuvad, ilmnevad võõrdumised ja lahkhelid. Koguduseliikmete huvid ja energia
keskenduvad ilmalikele taotlustele ning patuste südamed kõvenevad
meeleparandamatuses. {SV 283.2}
Ilmutuseraamatu 14. peatükis esitatud esimese ingli kuulutus, mis kõneleb Jumala
kohtutunni algusest ja esitab inimestele nõude karta ja kummardada Jumalat, oli määratud
eraldama Jumala rahvast, maailmast ja selle laostavast mõjust ning äratama kogudust
nägema oma tõelist olukorda: ilmalikkust ja tagasiminekut. Selle kuulutusega saatis Jumal
kogudusele hoiatuse, mis, kui see oleks vastu võetud, oleks parandanud pahed, mis lahutasid
inimesed Jumalast. Kui kuulajaskond oleks taevase kuulutuse vastu võtnud ning alandanud
südame Issanda ette ja püüdnud siiralt valmistuda Temaga kohtumiseks, siis oleks
kogudustes ilmnenud Jumala Vaim ja vägi. {SV 283.3}
Valitsema oleksid pääsenud taas üksmeel, usk ja armastus nagu kord apostlite päevil, mil
„usklike hulk oli üks süda ja üks „hing“ „ja rääkisid Jumala Sõna julgesti“, ja „Issand lisas
iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti.“ Ap. t. 32, 31; 2, 47 {SV 283.4}
Kui Jumala rahvas võtaks vastu valguse sellisena nagu see särab Tema Sõnast, siis
omandaksid nad sellise üksmeele, mille pärast Kristus palvetas ja millest apostel kirjutas:
„Olles usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi.“ „Üks ihu ja üks vaim, nagu te ka
olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine.“
Ef. 4, 3-5. {SV 283.5}
Selliseid õnnistatud tagajärgi kogesid need, kes võtsid vastu adventkuulutuse. Nad tulid
erinevaist ususektidest, kuid nende sektidevahelised barjäärid kadusid; vastuolulised
tõekspidamised purunesid; loobuti ebapiibellikust lootusest tuhandeaastasele rahuriigile maa
peal; parandati väärad vaated Kristuse teise tuleku kohta; uhkus ja ilmalikkus sulasid;
ülekohtused teod heastati; südamed ühinesid tõsises sõpruses; valitses armastus ja rõõm. Kui
see õpetus suutis sel viisil muuta mõningaid, kes selle vastu võtsid, oleks ta muutnud kõiki,
kui kõik oleksid selle vastu võtnud. {SV 284.1}
230