Rahvasta Leviaatan_

talitust ilma, et vähemal või suuremal hulgal inimesi poleks kogudusse vastu võetud. Kuid
nüüd pole ärkamisi ega pöördumisi, pole märgata ka usutunnistajate ilmset kasvamist armus
ja keegi ei tule käärkambrisse murega oma hinge päästmise pärast. {SV 281.3}
Äritegevuse kasvu ja kaubanduse ning tööstuse väljavaa dete paranemise tõttu suureneb
ilmalik meelsus. Nii on see kõigis ususektides.“ — „Congregational Journal“, 23. mai
1844. {SV 281.4}
Sama aasta veebruaris ütles professor Finney Oberlini Kolledžist: „Meie ees on tõsiasi, et
meie maa protestantlikud kirikud on käesoleval ajal lausa üldiselt ükskõiksed või ot-seselt
vaenulikud peaaegu kõigi kõlbeliste reformide suhtes. Üksikuid erandeid muidugi on, kuid
mitte niipalju, et see mõjutaks üldist suhtumist. Meie ees on veel teinegi ilmne fakt —
peaaegu üldiselt puudub kogudustes ärkamine. Vaimulik loidus on laiaulatuslik ja süvenev.
Sama tunnistab kogu meie maa usuline ajakirjandus. Koguduseliikmeid on haaranud
massiline moehullustus. Koos jumalakartmatutega võtavad nad osa lõbustustest, tantsudest,
pidustustest jne.... Kuid meil ei tarvitse pikemalt peatuda selle valusa küsimuse juures.
Piisab nentimisest, et see nähtus süveneb ja ujutab meid üle, kuna kogudused on üldiselt
armetult mandunud. Nad on läinud väga kaugele Issandast ja Tema on eemaldunud
neist.“ {SV 282.1}
Üks kirjanik tunnistas vaimulikus „Teleskoobis“: „Me pole kunagi näinud sellist üldist
usulist langust nagu praegu. Tõepoolest, kogudus peaks ärkama ja otsima selle kurvastuse
põhjust, sest ainult kurvastuseks saab seda pidada igaüks, kes armastab Siionit. Kui
meenutame, kui „haruldased“ on tõelise ümberpööramise juhtumid ja mõtleme patuste
peaaegu piiramatule julmusele ning paadumisele, hüüatame tahtmatult: „Kas Jumal on
unustanud olla armuline või on armuuks suletud?““ {SV 282.2}
Selline olukord ei eksisteeri kogudustes ilma põhjuseta. Vaimulik pimedus, mis katab
rahvaid, kogudusi ja üksikisikuid, pole tingitud sellest, et Jumal hoiaks tagasi oma armu,
vaid sellest, et inimesed jätavad hooletusse ja pilkavad jumalikku valgust. Tabav näide selle
kohta esineb juuda rahva ajaloos Kristuse ajal. Pühendumine ilmalikele asjadele viis Jumala
ja Tema Sõna unustamiseni. Selle tõttu tuhmistus inimeste arusaamine ja süda muutus
ilmalikuks ning meeleliseks. Just sellepärast olid nad teadmatuses asjade suhtes, mis
puudutasid Messia tulekut ja lükkasid uhkes uskmatuses tagasi oma Lunastaja. Ometi ei
võtnud Jumal juuda rahvalt veel teadmist ega võimalust osa saada päästvast õnnistusest.
Kuid need, kes tõe hülgasid, kaotasid igasuguse soovi omada Jumala Andi. Nad olid teinud
„pimedusest valguse ja valgusest pimeduse“, kuni neis olev valgus muutus pimeduseks. Kui
suur aga oli see pimedus! {SV 282.3}
Saatana plaanidega sobib hästi see, kui inimesed säilitavad usu välised vormid, kuid
kaotavad elava jumalakartuse. Pärast evangeeliumi hülgamist jätkasid juudid innukalt oma
vanade usutalituste täitmist ja rahvusliku eraldatuse ranget kaitsmist, kuigi nad ka ise pidid
möönma, et Jumala ligiolekut polnud enam nendega. Taanieli prohvetikuulutus osutas nii
229