Rahvasta Leviaatan_

Peatükk 21—Hoiatus Tagasi Lükatud
Kui William Miller ja tema kaaslased kuulutasid Kristuse teise tuleku õpetust, tegutsesid
nad ainult selle nimel, et äratada inimesi valmistuma kohtuks. Nad püüdsid äratada kristlasi
mõistma koguduse tõelist lootust ja igaühe isiklikku vajadust sügavama kristliku kogemuse
järele. Samal ajal töötasid nad ka selleks, et äratada mittepöördunuid mõistma oma
kohustust viivitamatult kahetseda ja Jumala poole pöörduda. „Nad ei teinud mingeid katseid
värvata inimesi mõnda usulahku või usulisse erakonda. Seepärast töötasid nad kõigis
uskkondades ja sektides, sekkumata nende organisatsiooni või süsteemi.“ {SV 280.3}
„Kordagi,“ ütles Miller, „polnud mul soovi, või mõtet äratada oma tööga mingit
sellesuunalist huvi, mis oleks kahjustanud ühe või teise usulahu huve või pannud aluse
mõnele uuele kogudusele teiste arvel. Ma tahtsin kõigile kasu tuua. Eeldades, et kõik
kristased. ootavad Kristuse tulemist ja et neil, kelle usulised vaated polnud samasugused kui
minul, polnud põhjust vähem armastada neid, kes selle õpetuse vastu võtsid, ei näinud ma
vajadust pidada eraldatud koosolekuid. Minu ainsaks eesmärgiks oli soov pöörata inimesi
Jumala poole; kuulutada maailmale lähenevat kohut ja mõju-tada kaasinimesi valmistuma
selleks nii, et nad võiksid oma Jumalaga kohtuda rahus. Enamik neist, kes pöördusid minu
töö tagajärjel, ühinesid mitmesuguste kogudustega.“ Bliss, lk. 328. {SV 280.4}
Kuna Milleri töö aitas edendada kogudusi, suhtuti sellesse mõnda aega poolehoiuga, kuid
sedamööda, kuidas jutlustajad ja usulised juhid langetasid otsuse andventõpetuse vastu ning
tahtsid huvi selle vastu summutada, hakkasid nad töötama sellele vastu üha ägedamalt ja
keelasid lõpuks oma liikmetel kuulata teise tuleku kuulutust. Sellest kõnelemine koguduse
avalikel koosolekutel keelati! Nii seati usklikud katsumuste ja kiusatuste ette. Nad
armastasid oma kogudust ega tahtnud sellest lahkuda, kuid mõistsid samas, et Jumala Sõna
tunnistus suruti maha ja neilt võeti õigus uurida prohvetikuulutusi. Ustavus Jumala vastu ei
lubanud neil korraldusega nõustuda. Nad ei saanud pidada neid, kes püüdsid vaigistada
Jumala Sõna tunnistust, Kristuse koguduseks, „tõe sambaks ja toeks“. Seepärast tundsid
nad, et neil oli õigem lahkuda oma senisest kogudusest. 1844. a. suvel lahkus erinevatest
kogudustest umbes viiskümmend tuhat inimest. {SV 281.1}
Selle aja jooksul toimus märgatav nihe enamikes Ühendriikide kogudustes. Juba aastaid
oli maailmalikkus vaimuliku kogemuse nõrgenemise kaasabil hiilinud koguduse liikmete
eluviisidesse ja kommetesse. Kõnealusel aastal aga ilmnes äkiline ja silmatorkav allakäik
peaaegu kõigis selle riigi kogudustes. Kuigi näis, et põhjust oli raske leida, nenditi seda fakti
laialdaselt ja arutleti selle üle nii ajakirjanduses kui kantslites. {SV 281.2}
Kirikuvanemate kogu koosolekul Philadelphias ütles mr. Barnes, kes oli hästi tuntud
piiblikommentaator ja pastor selle linna ühes juhtivas kirikus: „Olen olnud hingekarjase
ametis kakskümmend aastat, kuid pole kuni viimase õhtusöömaajani toimetanud seda usulist
228