Rahvasta Leviaatan_

hukatus... ja nad ei pääse mitte pakku.“ Kuid Ta lisab neid silmas pidades, kes on pannud
tähele Päästja hoiatust: „Aga teie, vennad, ei ole mitte pimeduses, nii et see päev teid saaks
haarata kui varas. Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole mitte öö ega
pimeduse lapsed.“ Tess. 5, 2-5. {SV 278.1}
Pühakiri ei anna inimestele mingit õigust olla teadmatuses Kristuse tulemise lähedusest.
Ent need, kes otsisid lihtsalt vabandust tõe äraheitmiseks, sulgesid sellisele seletusele
kõrvad ja korrutasid pidevalt: „Sellest päevast ja tunnist ei tea ükski.“ Kui inimesed ärkasid
ja hakkasid küsima pääsetee järele, seisid usuõpetajad nende ja tõe vahele ning püüdsid
vaigistada inimeste ohutunnet Jumala Sõna väära tõlgendamise abil. Ustavusetud vahimehed
ühinesid suure petja tööga ja hüüdsid: „Rahu, rahu,“ kuigi Jumal ei olnud rahust rääkinud.
Sarnaselt Kristuseaegsetele variseridele keeldusid paljud ise sisenemast taevariiki ja
takistasid ka neid, kes tahtsid minna. Nende inimeste verd nõutakse takistajate käest. {SV
278.2}
Esimeste hulgas võtsid kuulutuse enamasti vastu kõige alandlikumad ja pühendunumad
liikmed. Need, kes uurisid Piiblit enda jaoks, nägid paratamatult, et rahvahulgas levinud
prohvetikuulutuste seletused olid ebapiibellikud. Seal, kus inimesed polnud vaimulikkonna
mõju all, kus nad ise uurisid Jumala Sõna, seal piisas adventistide õpetuse võrdlemisest
Pühakirjaga, et mõista selle jumalikku autoriteeti. {SV 278.3}
Paljusid kiusasid taga nende uskmatud vennad. Selleks, et säilitada oma koht koguduses,
olid mõned nõus avalikkuse ees tagasi tõmbuma, kuid teised tundsid, et ustavus Jumala
vastu ei lubanud neil varjata tõdesid, mis Tema oli nende kätte usaldanud. Paljud lahutati
kogudustest üksnes selle tõttu, et nad tunnistasid oma usku Kristuse tulemisse. Neile, kelle
usku sel moel läbi katsuti, olid väga kallid prohveti sõnad: „Teie vennad, kes teid vihkavad,
kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: „Jehoova ilmutagu oma auhiilgust, et
saaksime näha teie rõõmu!“ Aga nad peavad häbenema!“ Jes. 66, 5. {SV 278.4}
Jumala inglid jälgisid suurima huviga Kristuse teise tuleku kuulutuse tagajärgi. Kui
kogudus üldiselt kuulutuse ära heitis, pöördusid inglid kurvalt kõrvale. Kuid paljusid ei
olnud veel adventtõe suhtes läbi proovitud. Mitmed olid sattunud eksiteele oma mehe, naise
või laste mõjutusel ning hakanud uskuma, et sellist ketserlust kuulata, mida õpetasid
adventistid, oli iseenesest juba patt. Inglid said käsu selliseid inimesi ustavalt valvata, sest
Jumala troonilt pidi neile paistma veel valgust. {SV 279.1}
Väljendamatu igatsusega ootasid need, kes olid kuulutuse vastu võtnud, oma Päästja
tulekut... Aeg, mil nad lootsid Teda kohata, oli käes. Nad lähenesid sellele tunnile kaine
pühalikkusega. Nad olid kindlas osaduses Jumalaga ning tundsid rahu, mis pidi kuuluma
neile igaveses tulevikus. Mitte keegi, kes koges seda lootust ja usaldust, ei suuda unustada
neid kalleid ootusetunde. Mõned nädalad enne tähtaja saabumist loobuti enamasti ilmalikust
tegevusest. Siirad usklikud kaalusid hoolega iga oma mõtet ja südametunnet otsekui
surivoodil, mil mõne tunni pärast tuleb sulgeda silmad kõigele maisele. Mitte keegi ei
226