Rahvasta Leviaatan_
olid sügavalt kinnitatud massiivsesse kivisillutisse (Milman „The History of the Jews“ k. 13). {SV 19.3} Seitse aastat kõndis Jeruusalemma tänavail mees, kes kuulutas linna peale tulevaid hädasid. Päeval ja öösel esitas ta poollauldes oma metsikut kaebelaulu: „Hääl idast, hääl läänest, hääl neljast tuulest, hääl Jeruusalemma ja templi vastu, hääl peigmehe ja pruudi vastu, hääl kogu rahva vastu!“ (samas) See imelik mees vahistati, teda peksti, kuid tema huulilt ei tulnud ainustki kaebust. Solvamisele ja sõimule vastas ta ainult: „Häda, häda Jeruusalemmale!“ Häda, häda selle elanikele!“ Tema hoiatushüüd lakkas alles siis, kui ta tapeti linna vallutamisel, millest ta oli kõnelnud. {SV 19.4} Jeruusalemma hävitamise ajal ei hukkunud ühtegi kristlast. Kristus oli jüngreid hoiatanud ja kõik, kes Tema sõnu uskusid, jälgisid tõotatud märke. „Aga kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud,“ ütles Jeesus, „siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis põgenegu need, kes on Jüdamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna!“ (Luuka 21, 20-21). {SV 20.1} Roomlased piirasid Cestiuse juhtimisel linna ümber, kuid just siis kui kõik näis olevat soodne viivitamatuks rünnakuks, loobusid nad ootamatult pealetungist. Ümberpiiratud, kes olid juba igasuguse lootuse kaotanud, kavatsesid just alla anda, kui Rooma väepealik äkki ilma vähimagi nähtava põhjuseta oma väed linna alt ära viis. Jumala armurikas hoolitsus oli juhtinud sündmusi oma rahva kasuks. Ootavatele kristlastele oli antud tõotatud märk ja nüüd kingiti kõigile soovijatele võimalus Kristuse käsu järgi toimides pääseda. Sündmusi juhiti nii, et roomlased ega juudid ei takistanud kristlaste põgenemist. Peale Cestiuse tagasitõmbumist sööstsid juudid Jeruusalemmast välja, järele taganenud vaenlasele. Kuna mõlemad väed olid ametis oma eesmärkidega, avanes kristlastel soodne võimalus linnast lahkuda. Kogu maa oli sel hetkel puhastatud vaenlastest, kes võinuks neid kinni pidada. Jeruusalemma piiramise eel olid juudid kogunenud lehtmajade püha pühitsemiseks pealinna. Nüüd oli kristlastel võimalik kogu maal takistamatult põgeneda. Viivitamatult pagesid nad kindlasse kohta — Pella linna Perea maal teiselpool Jordanit. {SV 20.2} Juutide sõjajõud tungisid Cestiust jälitades tema järelvägedele kallale sellise raevuga, nagu kavatseksid neid täielikult hävitada. Roomlased taganesid suurte kaotustega. Juutide pool ei kandnud peaaegu üldse kaotusi. Juubeldades pöördusid nad koos sõjasaagiga Jeruusalemma tagasi. See näiv edu tõi neile tegelikult ainult halba, sest see õhutas nende kangekaelset vastupanu roomlastele ja tõi kirjeldamatu viletsuse hukkamõistetud linnale. {SV 20.3} Jeruusalemm sattus kohutavasse olukorda siis, kui Titus mõne aja pärast uuesti linna ümber piiras. Rooma väed jõudsid linna alla paasapüha ajal, mil selle müüride vahele olid kogunenud miljonid juudid. Pealinna toiduvarud, mis kokkuhoidliku tarvitamise korral võinuks aastaid elanike vajadusi rahuldada, olid selleks ajaks juba omavahel võitlevate parteide kadeduse ja kättemaksuhimu tõttu hävitatud ja nüüd tuli üle elada nälgimise kõiki 14
koledusi. Uks mõõt nisu müüdi talendi eest. Näljapiinad olid nii tugevad, et paljud närisid vööde ja sandaalide nahka ning kilpide nahkkatteid. Paljud inimesed hiilisid öösel linnast välja, et korjata väljaspool linnamüüri metsikult kasvavaid taimi. Paljud neist langesid vaenlase kätte ja piinati surnuks. Teistelt, kes eluga tagasi tulid, rööviti tihti ära see, mida nad elu kaalule pannes olid kogunud. Võimukandjad tarvitasid kõige ebainimlikumaid piinamisviise, et alamailt välja pigistada needki viimased vähesed toidupalad, mis võisid olla ära peidetud. Selliste koledustega said sageli hakkama need, kes ise olid hästi toidetud, kuid kes tahtsid toiduaineid tuleviku tarbeks kokku kuhjata. {SV 20.4} Tuhanded surid nälga ja katku kätte. Inimlikkus näis olevat kadunud. Mehed röövisid oma naisi ja naised mehi. Lapsi nähti kiskumas toitu oma hallipäiste vanemate suust. Prohveti küsimus: „Kas naine unustab oma lapsukese?“ sai selle hukksmõistetud linna müüride vahel vastuse: „Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi; need olid neile roaks su rahva tütre hävingus!“ (Jes. 49,15; Nutul. 4,10). {SV 21.1} Veel kord tõdenes hoiatav, neljateistkümne sajandi eest antud prohvetikuulutus: „Su keskel olev õrn ja hellitatud naine, kes oma õrnuses ja hellitatuses ei ole katsunud jalataldagi maha panna, vaatab kurjalt mehele oma süles ja oma pojale ja oma tütrele... ja laste pärast, kelle ta sünnitab, sest ta tahab ise neid salaja süüa täielikus puuduses piiramisel ja kitsikuses, kui su vaenlane sind ahistab su väravais!“ (5. Moos. 28,56.57). {SV 21.2} Rooma juhid püüdsid juute hirmuga täita, et neid sel teel alistuma sundida. Vange, kes vastu hakkasid, peksti, piinati ja löödi linna müüride ees risti. Selliselt tapeti iga päev sadu inimesi. Selline jõledus kestis seni, kuni Joosafati org ja Kolgata rammiti nii tihedalt riste täis, et nende vahel sai vaevu liikuda. Niisugusel kohutaval moel langes rahva peale needus, mille nad Pilaatuse kohtujärje ees olid välja karjunud: „Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!“ (Matt. 27,25). {SV 21.3} Titus oleks meeleldi teinud lõpu sellele jubedusele ja säästnud Jeruusalemma täielikust hävingust. Nähes orgudes laipade hunnikuid, valdas teda jälestus. Võlutuna vaatles ta Õlimäelt suursugust templit. Ta keelas selle ainsatki kivi purustada. Enne kindluse vallutamist pöördus Rooma väeülem Juuda juhtide poole tõsise üleskutsega anda alla, et ta ei peaks nende püha paika verega rüvetama, kuid juhul, kui nad siiski kavatsevad võidelda, tulgu nad välja mingisse teise paika. Sel viisil tahtsid roomlased säästa templi pühadust Josephus ise püüdis oma kaasmaalasi tungivalt veenda, et, nad alistuksid ja päästaksid niiviisi endid, oma linna ja ju-malakummardamise paiga. Tema sõnadele vastati kibedate sajatustega. Teda, nende viimast inimlikku vahetalitajat loobiti mõistatuslikkusele manitsemise eest viskeodadega. Juudid olid hüljanud Jumala Poja nõuded ja nüüd muutis noomitus ja palve neid veel otsusekindlamaks. Tituse jõupingutused säästa tempel jäid viljatuks. Keegi, kes oli temast suurem, oli öelnud, et sellele hoonele ei jäeta üht kivi teise pea-le. {SV 21.4} 15
- Page 2: New Covenant Publications Internati
- Page 5 and 6: See lehekülg on tahtlikult tühjak
- Page 7 and 8: Tunnustused See raamat on pühendat
- Page 9 and 10: 1
- Page 11 and 12: Sisukord Peatükk 1—Maailmalõpu
- Page 13 and 14: 5
- Page 15 and 16: — ohver, kes ei tõrkunud vastu
- Page 17 and 18: läkitatud. Kui mitu korda olen ma
- Page 19 and 20: tähelepanu, öeldes: „Ennäe mil
- Page 21: Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes
- Page 25 and 26: Pärast templi hävitamist langes k
- Page 27 and 28: Peatükk 2—Tagakiusamise tulekahj
- Page 29 and 30: Suur vaenlane püüdis kavalusega s
- Page 31 and 32: kaasajal Kristuse järelkäijateks
- Page 33 and 34: Peatükk 3—Vaimuliku Pimeduse Aja
- Page 35 and 36: päevale, muudeti see Kristuse üle
- Page 37 and 38: kindlustada Tema poolehoidu, just n
- Page 39 and 40: ihuks ja vereks“ — ja seda oma
- Page 41 and 42: Peatükk 4—Valdeslased Pimedus, m
- Page 43 and 44: Usk, mida valdeslastest kristlased
- Page 45 and 46: hooletusse ka mõistuse arendamist.
- Page 47 and 48: võimalik hankida ainult kaugetelt
- Page 49 and 50: loeti: „Tulge minu juurde kõik,
- Page 51 and 52: külvatud seemet ja see kandis vilj
- Page 53 and 54: Kui Wyclifi tähelepanu köitis Pü
- Page 55 and 56: valitsuse hiigelehitust, mille oli
- Page 57 and 58: värisema oli pannud: „Ma ei sure
- Page 59 and 60: Esiteks arvan ma, et Kristuse evang
- Page 61 and 62: evangeeliumi valgust ka teistesse m
- Page 63 and 64: Peatükk 6—Tõe tšempionid Böö
- Page 65 and 66: Teated Praha „ususegadusest“ j
- Page 67 and 68: Konstantsis kutsuti kokku üldine k
- Page 69 and 70: ees pühalikku ja õiget protesti p
- Page 71 and 72: leivaga. Mõne kuu pärast tõid va
koledusi. Uks mõõt nisu müüdi talendi eest. Näljapiinad olid nii tugevad, et paljud närisid<br />
vööde ja sandaalide nahka ning kilpide nahkkatteid. Paljud inimesed hiilisid öösel linnast<br />
välja, et korjata väljaspool linnamüüri metsikult kasvavaid taimi. Paljud neist langesid<br />
vaenlase kätte ja piinati surnuks. Teistelt, kes eluga tagasi tulid, rööviti tihti ära see, mida<br />
nad elu kaalule pannes olid kogunud. Võimukandjad tarvitasid kõige ebainimlikumaid<br />
piinamisviise, et alamailt välja pigistada needki viimased vähesed toidupalad, mis võisid<br />
olla ära peidetud. Selliste koledustega said sageli hakkama need, kes ise olid hästi toidetud,<br />
kuid kes tahtsid toiduaineid tuleviku tarbeks kokku kuhjata. {SV 20.4}<br />
Tuhanded surid nälga ja katku kätte. Inimlikkus näis olevat kadunud. Mehed röövisid<br />
oma naisi ja naised mehi. Lapsi nähti kiskumas toitu oma hallipäiste vanemate suust.<br />
Prohveti küsimus: „Kas naine unustab oma lapsukese?“ sai selle hukksmõistetud linna<br />
müüride vahel vastuse: „Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi; need olid neile roaks su<br />
rahva tütre hävingus!“ (Jes. 49,15; Nutul. 4,10). {SV 21.1}<br />
Veel kord tõdenes hoiatav, neljateistkümne sajandi eest antud prohvetikuulutus: „Su<br />
keskel olev õrn ja hellitatud naine, kes oma õrnuses ja hellitatuses ei ole katsunud jalataldagi<br />
maha panna, vaatab kurjalt mehele oma süles ja oma pojale ja oma tütrele... ja laste pärast,<br />
kelle ta sünnitab, sest ta tahab ise neid salaja süüa täielikus puuduses piiramisel ja<br />
kitsikuses, kui su vaenlane sind ahistab su väravais!“ (5. Moos. 28,56.57). {SV 21.2}<br />
Rooma juhid püüdsid juute hirmuga täita, et neid sel teel alistuma sundida. Vange, kes<br />
vastu hakkasid, peksti, piinati ja löödi linna müüride ees risti. Selliselt tapeti iga päev sadu<br />
inimesi. Selline jõledus kestis seni, kuni Joosafati org ja Kolgata rammiti nii tihedalt riste<br />
täis, et nende vahel sai vaevu liikuda. Niisugusel kohutaval moel langes rahva peale needus,<br />
mille nad Pilaatuse kohtujärje ees olid välja karjunud: „Tema veri tulgu meie peale ja meie<br />
laste peale!“ (Matt. 27,25). {SV 21.3}<br />
Titus oleks meeleldi teinud lõpu sellele jubedusele ja säästnud Jeruusalemma täielikust<br />
hävingust. Nähes orgudes laipade hunnikuid, valdas teda jälestus. Võlutuna vaatles ta<br />
Õlimäelt suursugust templit. Ta keelas selle ainsatki kivi purustada. Enne kindluse<br />
vallutamist pöördus Rooma väeülem Juuda juhtide poole tõsise üleskutsega anda alla, et ta<br />
ei peaks nende püha paika verega rüvetama, kuid juhul, kui nad siiski kavatsevad võidelda,<br />
tulgu nad välja mingisse teise paika. Sel viisil tahtsid roomlased säästa templi pühadust<br />
Josephus ise püüdis oma kaasmaalasi tungivalt veenda, et, nad alistuksid ja päästaksid<br />
niiviisi endid, oma linna ja ju-malakummardamise paiga. Tema sõnadele vastati kibedate<br />
sajatustega. Teda, nende viimast inimlikku vahetalitajat loobiti mõistatuslikkusele<br />
manitsemise eest viskeodadega. Juudid olid hüljanud Jumala Poja nõuded ja nüüd muutis<br />
noomitus ja palve neid veel otsusekindlamaks. Tituse jõupingutused säästa tempel jäid<br />
viljatuks. Keegi, kes oli temast suurem, oli öelnud, et sellele hoonele ei jäeta üht kivi teise<br />
pea-le. {SV 21.4}<br />
15
Change language