Rahvasta Leviaatan_

keele õpetamisega. Ühe katoliiklasest õpetaja mõjul võttis ta vastu rooma-katoliku usu ja
otsustas saada misjonäriks oma rahva hulgas. Selle kavatsusega astus ta mõned aastad
hiljem Rooma Välismisjoni Kolledžisse õpinguid jätkama. Koolis hakati teda varsti
süüdistama ketserluses, kuna ta oli harjunud mõtlema iseseisvalt ja kõnelema otsekoheselt.
Ta kõneles avalikult kiriku väärsammudest ja rõhutas reformi vajadust. Paavsti kõrged
aukandjad olid kohelnud teda algul erilise poolehoiuga, kuid mõne aja pärast saadeti ta
Roomast minema. Kiriku järelvalve all rändas ta ühest kohast teise, kuni sai selgeks, et seda
noorukit ei saa painutada Rooma tahte alia. Ta tunnistati pa-randamatuks ja anti vabadus
minna, kuhu tahab. Wolff suundus nüüd Inglismaale, ja võttis seal vastu protestantliku usu
ning ühines inglise kirikuga. Pärast kaheaastast õp-pekursust asus ta a. 1821 misjonitööle.
Samal ajal kui Wolff võttis vastu suure tõe Kristuse esimese tuleku kohta ning hakkas Teda
nägema „valude mehena“, tajus ta sedagi, et prohvetikuulutused kõnelesid sama selgesti
Tema teisest tulekust väes ja aus. Ja samal ajal kui ta püüdis juhtida oma rahvuskaaslasi
Naatsareti Jeesuse kui Tõotatu juurde ning kinnitada nende tähelepanu Tema esimesele
tulekule alanduse õpetajana ja inimeste pattude eest sureva ohvrina, õpetas ta neile ka seda,
et Ta tuleb teist korda kui vabastaja. {SV 267.2}
„Jeesus Naatsaretist, tõeline Messias,“ ütles ta, „kelle käed ja jalad läbi pisteti, keda viidi
tappa kui talle, kes oli valude mees ja haigustega tuttav, kes pärast seda, kui valitsuskepp
võeti Juudalt ja seadusandlik võim tema jalgade vahelt, tuli esimest korda, tuleb teist korda
taevapilvedel peaingli pasuna hüüdes“ (Joseph Wolff, „Researches and Missionary Labors“,
lk. 62). „Ta seisab Õlimäel. Ja see valitsus, mis anti kogu loodu üle kord Aadamale, kuid
mille esiisa kaotas oma süü läbi (1. Moos. 1, 26; 3, 17), antakse Jeesusele. Tema on siis
kuningas üle kogu maa. Loodu ägamine ja halisemine lakkab, on kuulda vaid kiituseja
tänulaule. ...Kui Jeesus tuleb oma Isa aus pühade inglitega, ...tõusevad surnud usklikud
esmalt.“ 1. Tess. 4, 16; 1. Kor. 15, 23. See on see, mida meie, kristlased, nimetame
esimeseks üles-tõusmiseks. Seejärel muudetakse loomariigi loomus (Jes. 11, 6-9) ja
alistatakse Jeesusele (Laul 8). Valitseb ülemaailmne rahu“. — „Journal of the Rev. Joseph
Wolff“, lk. 378, 379. „Issand vaatab jälle alla maa peale ja ütleb: „Vaata, see on väga hea,„“
— Samas, lk. 294. {SV 268.1}
Wolff uskus, et Issanda tulek on ligi; tema ajaarvestuse järgi pidi maailma lõpp saabuma
vaid mõned napid aastad hiljem ajast, millele Miller tähelepanu juhtis. Neile, kes väitsid
kirjatekstile toetudes: „Aga sellest päevast ja tunnist ei tea ükski,“ et inimestel pole võimalik
teada Kristuse eku aega, vastas Wolff: „Kas meie Issand ütles, et seda päeva ja tundi ei
saada kunagi teada? Ta ise on ju andnud meile ajamärgid selleks, et me teaksime vähemalt
Tema tuleku ligidust, nagu teatakse suve ligidust sellest, kui viigipuu ajab lehti? Matt. 24,
32. Kui me ei peaks midagi teadma sellest ajast, mistarvis Ta siis ise kutsus meid üles
lugema prohvet Taanieli raamatut ja seda ka mõistma? Just Taaniel ütles, et raamat on
pitseeritud lõpuajani ja et „siis uurivad paljud seda“ (heebreakeelne väljend viitas
tähelepanemisele ja ajale mõtlemisele), „ja arusaamine“ (lõpuaja kohta) „kasvab“. Taan. 12,
218