Rahvasta Leviaatan_

300 aastat edasi. Alates a. 1798 on aga Taanieli raamat pitserist vabastatud,
prohvetikuulutuste tundmine on suurenenud ja paljud on kuulutanud läheneva kohtu
pühalikku kuulutust. {SV 266.2}
Nii nagu kuueteistkümnenda sajandi suur usupuhastus, nii sündis ka adrentliikumine
üheaegselt mitmel kirstlikul maal. Usuja pavleinimesed nii Euroopas kui Ameerikas
hakkasid erilise huviga uurima prohvetikuulutusi. Sammsammult jälgisid nad Püha Piibli
prohvetlikke nägemusi ning said sel viisil veenvaid tõendeid selle kohta, et kõikide asjade
lõpp nii ligi. Mitmetes maades leidus üksteisest isoleeritud kristlaste rühmi, kes jõudsid
ainult Pühakirja uurimise kaudu järeldusele, et Päästja tulek on lähedal. {SV 266.3}
Aastal 1821, kolm aastat pärast seda, kui Miller oli jõudnud veendumuseni
prohvetikuulutustes, mis osutasid kohtuajale, hakkas misjonär dr. Joseph Wolff, kuulutama
Issanda peatset tulekut. Volff oli sündinud Saksamaal juudi peres. Tema isa oli rabi. Juba
nooruses veendus Joseph kristluse tõepärasuses. Ta oli agara, uuriva vaimuga ning armastas
väga kuulata neid vestlusi, mis toimusid tema isamajas, kuhu vagadheebrealased pärast
päeva kogunesid, et kõnelda isekeskis oma rahva lootustest ja ootustest, tulevase
Messia aust ja Iisraeli riigi taastamisest. Ühel päeval, kui mainiti Naatsareti Jeesust, küsis
poiss, kes see selline oli. „Ülimalt andekas juut,“ kõlas vastus, kuid kuna Ta nimetas ennast
Messiaks, mõistis juudi kohus ta surma“. „Miks on Jeruu-salemm hävitatud ja miks me
oleme võõral maal?“ päris poiss edasi. „Oh häda, häda!“ vastas tema isa, „seepärast, et
juudid tapsid prohvetid“. Läbi lapse pea käis kohe mõte: Võib-olla oli Jeesus samuti prohvet
ja juudid tapsid Temagi, kuigi Ta oli süütu.“ — „Travels and Aventures of the Rev. Joseph
Wolff“, kd. I, lk. 6. See mõte haaras Josephit nii tugevalt, et kuigi tal oli keelatud astuda üle
kristlike kirikute läve, seisatas ta sageli kiriku ukse taga, et kuulata jutlust. {SV 266.4}
Seitsmeaastasena kirjeldas ta uhkelt ühele eakale kristlasest naabrile Iisraeli tulevast au
Messia juhtimise all, kuic vana mees ütles sõbralikult: „Kallis poiss, ma ütlen sulle, kes cli
tõeline Messias — Jeesus Naatsaretist..., kelle sinu esivanemad risti lõid, nagu vanal ajal
prohvetidki. Mine koju ja loe Jesaja raamatu viiekümne kolmandat peatükk: ning sa
mõistad, et Kristus on Jumala Poeg.“ — Samas kd. I, lk. 7. Poiss veendus selles tõepoolest.
Ta läks koju ja luges kirjateksti ning imestas, kui täielikult oli see täitunud Naatsareti
Jeesuse kohta. Kas kristlase ütlus oli õige? Poiss palus, et isa seletaks talle Jesaja
prohvetikuulutust, kuid järgnes nii karm vaikimine, et ta ei söandanud enam kunagi seda
teemat puudutada. See kõik suurendas Josephi soovi rohkem kuulda kristlikust usust. {SV
267.1}
Teadmisi, mida ta soovis saada, hoiti tema eest kodus hoolega saladuses.
Üheteistkümneaastaselt lahkus Joseph Wolff isamajast ja läks laia maaima, et saada
haridust, valida endale usk ja elutöö. Mõneks ajaks leidis ta endale kodu sugulaste juures,
kuid aeti sealt varsti minema kui ususttaganenud. Üksinda ja rahata pidi ta võõraste inimeste
seas nüüd ise toime tulema. Ta rändas paigast paika, õppis hoolselt ja teenis elatist heebrea
217