Rahvasta Leviaatan_

olid sügavalt kinnitatud massiivsesse kivisillutisse (Milman „The History of the Jews“ k.
13). {SV 19.3}
Seitse aastat kõndis Jeruusalemma tänavail mees, kes kuulutas linna peale tulevaid
hädasid. Päeval ja öösel esitas ta poollauldes oma metsikut kaebelaulu: „Hääl idast, hääl
läänest, hääl neljast tuulest, hääl Jeruusalemma ja templi vastu, hääl peigmehe ja pruudi
vastu, hääl kogu rahva vastu!“ (samas) See imelik mees vahistati, teda peksti, kuid tema
huulilt ei tulnud ainustki kaebust. Solvamisele ja sõimule vastas ta ainult: „Häda, häda
Jeruusalemmale!“ Häda, häda selle elanikele!“ Tema hoiatushüüd lakkas alles siis, kui ta
tapeti linna vallutamisel, millest ta oli kõnelnud. {SV 19.4}
Jeruusalemma hävitamise ajal ei hukkunud ühtegi kristlast. Kristus oli jüngreid hoiatanud
ja kõik, kes Tema sõnu uskusid, jälgisid tõotatud märke. „Aga kui te näete Jeruusalemma
olevat sõjaväe poolt ümber piiratud,“ ütles Jeesus, „siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis
põgenegu need, kes on Jüdamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on
maal, ärgu mingu linna!“ (Luuka 21, 20-21). {SV 20.1}
Roomlased piirasid Cestiuse juhtimisel linna ümber, kuid just siis kui kõik näis olevat
soodne viivitamatuks rünnakuks, loobusid nad ootamatult pealetungist. Ümberpiiratud, kes
olid juba igasuguse lootuse kaotanud, kavatsesid just alla anda, kui Rooma väepealik äkki
ilma vähimagi nähtava põhjuseta oma väed linna alt ära viis. Jumala armurikas hoolitsus oli
juhtinud sündmusi oma rahva kasuks. Ootavatele kristlastele oli antud tõotatud märk ja nüüd
kingiti kõigile soovijatele võimalus Kristuse käsu järgi toimides pääseda. Sündmusi juhiti
nii, et roomlased ega juudid ei takistanud kristlaste põgenemist. Peale Cestiuse
tagasitõmbumist sööstsid juudid Jeruusalemmast välja, järele taganenud vaenlasele. Kuna
mõlemad väed olid ametis oma eesmärkidega, avanes kristlastel soodne võimalus linnast
lahkuda. Kogu maa oli sel hetkel puhastatud vaenlastest, kes võinuks neid kinni pidada.
Jeruusalemma piiramise eel olid juudid kogunenud lehtmajade püha pühitsemiseks pealinna.
Nüüd oli kristlastel võimalik kogu maal takistamatult põgeneda. Viivitamatult pagesid nad
kindlasse kohta — Pella linna Perea maal teiselpool Jordanit. {SV 20.2}
Juutide sõjajõud tungisid Cestiust jälitades tema järelvägedele kallale sellise raevuga,
nagu kavatseksid neid täielikult hävitada. Roomlased taganesid suurte kaotustega. Juutide
pool ei kandnud peaaegu üldse kaotusi. Juubeldades pöördusid nad koos sõjasaagiga
Jeruusalemma tagasi. See näiv edu tõi neile tegelikult ainult halba, sest see õhutas nende
kangekaelset vastupanu roomlastele ja tõi kirjeldamatu viletsuse hukkamõistetud
linnale. {SV 20.3}
Jeruusalemm sattus kohutavasse olukorda siis, kui Titus mõne aja pärast uuesti linna
ümber piiras. Rooma väed jõudsid linna alla paasapüha ajal, mil selle müüride vahele olid
kogunenud miljonid juudid. Pealinna toiduvarud, mis kokkuhoidliku tarvitamise korral
võinuks aastaid elanike vajadusi rahuldada, olid selleks ajaks juba omavahel võitlevate
parteide kadeduse ja kättemaksuhimu tõttu hävitatud ja nüüd tuli üle elada nälgimise kõiki
14