Rahvasta Leviaatan_

need, kes nimetavad end Jumala lasteks, ühinevad maailmaga ja võtavad osa selle patustest
kommetest; kui kogudus hakkab elama samuti nagu maailm; kui pulmakellad helisevad ja
kõik igatsevad rohkeid maise heaolu aastaid, siis tuleb äkki nagu välk selgest taevast lõpp
nende säravatele unelmatele ja petlikele lootustele. {SV 252.3}
Jumal, kes oli saatnud oma sulase hoiatama maailma veeuputuse eest, saatis Tema poolt
valitud kuulutajad välja ka lõpukohtu alguse eel. Kuid nii nagu Noa kaasaegsed olid naernud
ja pilganud õiguse kuulutaja sõnu, nii pilkasid ka Milleri päevil paljud hoiatussõnu; isegi
need, kes nimetasid end kristlasteks. {SV 253.1}
Miks oli Kristuse teise tuleku õpetus ja kuulutus kirikutele nii vastumeelt? Sellepärast, et
Issanda tulek toob ühtedele rõõmu ja lootust, teistele aga häda ja hävingut. See suur tõde on
kõlanud Jumalale ustavate suust igal ajastul. Miks oli tagasituleku lootus ja selle
Peakangelane saanud „komistuskiviks“ ja „pahandusekaljuks“? Meie Issand ise ütles oma
jüngritele: „Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan
teid enese juurde.“ Joh. 14, 3. Kaastundlik Päästja mõistis oma järelkäijate üksindust ja
kurbust ning saatis inglid neid lohutama kinnitusega, et Ta tuleb tagasi isiklikult _samal
kombel nagu Ta taevasse läks. Kui jüngrid seisid Õlimäel ja saatsid pilguga Teda, keda nad
armastasid, kõlasid nende kõrvu sõnad: „Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva
poole? See Jeesus, kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel, kui te nägite Teda
taevasse minevat!“ Ap. t. 1, 11. Inglite kinnitus sütitas uue lootuse. Jüngrid „läksid tagasi
Jeruusalemma suure rõõmuga ja olid alati Pühakojas, tänades Jumalat.“ Luuka 24, 52. 53.
Nad ei rõõmustanud selle üle, et Jeesus neist lahkus ja nemad jäid võitlema katsumuste ja
kiusatustega, vaid selle üle, et inglid kõnelesid Tema taastulekust. {SV 253.2}
Kristuse tuleku kuulutus peaks valmistama meile sama suurt rõõmu nagu valmistas see
kord Petlemma karjastele. Need, kes tõeliselt armastavad oma Päästjat, tervitavad rõõmuga
kuulutust, mis Jumala Sõnale rajanedes kinnitab, et Tema, kellesse on koondunud nende
igavese elu lootus, tuleb tagasi mitte enam kui pilkealune, põlatu ja hüljatu, vaid kui see,
kellel on vägi ja au lunastada oma rahvas. Need aga, kes ei armasta Päästjat, ei soovi et Ta
tuleks; meelepaha ja vaenulikkus, mida kutsus esile taevast saadetud kuulutus, näitas
paremini kui miski muu, et kogudused olid lahkunud Jumalast. {SV 253.3}
Need, kes adventõpetuse vastu võtsid, mõistsid pöördumi še ja Jumala ette alandamise
vältimatut vajadust. Paljud olid pendeldanud aastaid Kristuse ja maailma vahel, kuid nüüd
tajusid nad, et oli tulnud aeg lõplikult otsustada. „Igavikuga seotud asjad muutusid nende
jaoks reaalsuseks. Taevas tuli neile väga lahedale ja nad tundsid oma süüd Jumala ees.“ —
Bliss, lk. 146. Kristlased virgusid uuele vaimulikule elule. Nad tundsid teravalt aja lühidust
ning seda, et kõik, mis kaasinimeste heaks teha oli võimalik, tuli teha ruttu. Maailm jäi
tahaplaanile, igavik näis olevat avatud ja nad tundsid, et hing nõudis kõike seda, mis
puudutas igavest õnne või õnnetust. Jumala Vaim oli nende peal ja andis väge nende tõsisele
üleskutsele, millega nad oma vendade ja patuste poole pöördusid. Nende igapäevase elu
206