Rahvasta Leviaatan_

töö ei olnud veel tehtud ja Saatana ning tema saadikute kavatsused saadeti luhta. {SV
251.2}
Hoolimata vastuseisust oli huvi adventliikumise vastu pidevalt kasvanud. Kümneja
sajaliikmelistest rühmadest olid kogudused kasvanud paljutuhandelisteks. Enamik
pöördunutest liitus ühe või teise kogudusega, kuid teatud aja pärast pöördus opositsiooni
vaim ka vastupöördunute vastu ning kirikud hakkasid manitsema neid, kes Milleri vaated
heaks kiitsid. See sundis Millerit kirjutama läkituse kristlastele kõigist usulahkudest tungiva
palvega näidata Pühakirjaga, milles ta eksis, kui tema õpetus oli ekslik. {SV 251.3}
„Mida me oleme uskunud sellist.“ küsis ta, „mida Jumala Sõna ei käsi meil uskuda?
Jumala Sõna aga peate te ise meie usu ja elu ainsaks juhiseks! Mida me siis oleme teinud, et
see peaks kutsuma esile sellise vaenuliku hukkamõistu kõnepultidest ja ajakirjanduses ning
andma teile põhjust kõrvaldada meid (adventiste) oma kogudustest ja vendlusest?“ „Kui me
eksime, siis palun, näidake meile, milles seisneb meie eksitus. Näidake meile Jumala
Sõnaga, et me oleme eksituses. Meid on küllalt naeruvääristatud, kuid selline meetod ei
veena meid ümber. Ainult Jumala Sõna võib muuta meie vaateid. Me oleme jõudnud oma
veendumusteni sügava kaalutlemise ja palve kaudu, sedamööda, kuidas Pühakirja tõendeid
mõistame.“ — Samas, k. 250, 252. {SV 251.4}
Need hoiatused, mida Jumal on ühel või teisel ajal oma sulaste kaudu maailmale saatnud,
on põrkunud ikka vasta kahtlustusi ja uskumatust. Enne kui Jumal pidi inimeste
jumalakartmatuse pärast hävitama muistse maailma veeuputuse läbi, teatas Ta ette oma
kavatsusest, et anda tolleaegsele sugupõlvele võimalus pöörduda oma kurjadest tegudest.
Sada kakskümmend aastat kõlas neile üleskutse meelt muuta, et Jumal ei peaks neid
hävitama. Ent kuulutus tundus neile tühise jutuna ja nad ei uskunud seda. Selle asemel
läksid nad kurjuses veelgi kaugemale ja pilkasid Jumala saadiku tungivaid palveid ning
süüdistasid teda koguni ülbuses: kuidas julges see mees üles astuda maailma kõigi suurte
meeste vastu! Kui Noa kuulutus oleks olnud õige, siis miks ei mõistnud ega uskunud seda
kogu maailm! Mille nimel lugeda ühe inimese väide õigemaks tuhandete tarkusest! Nad ei
tahtnud uskuda hoiatust ega otsinud kaitset laevas. {SV 252.1}
Pilkajad osutasid loodusnähtustele: aastaaegade muutmatule järgnevusele, sinisele
taevalaotusele, kust polnud kunagi vihma sadanud, rohelistele väljadele, mida värskendas
öine pehme kaste, ja nad hüüdsid: „Eks ta räägi mõistujuttu!“ Põlastavalt tembeldasid nad
õigluse jutlustaja sõgedaks fanaatikuks ja jätkasid veelgi innukamalt lõbustuste jahtimist
ning kurjade teede tallamist. Nende uskmatus ei saanud takistada ettekuulutatud sündmuste
täitumist. Jumal oli kaua talunud nende kurjust, ta oli andnud neile suurepärase võimaluse
oma elu muuta, kuid määratud ajal tabas kohtuotsus Tema armu põlgajaid. {SV 252.2}
Kristus teatab, et Tema teise tulemise suhtes valitseb samasugune uskmatus. Nii nagu
inimesed Noa päevil „ei saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära“;
„nõnda“, kõlavad Pääst ja sõnad, on lugu „ka Inimese Poja tulemisel“. Matt. 24, 39. Kui
205