Rahvasta Leviaatan_

kaine mõtlemine ja põhjalik Pühakirja tundmine võimaldasid tal määrata eksitusi ja
paljastada valesid. {SV 250.1}
Hoolimata kõigest ei saanud Miller jätkata tööd kibeda vastuseisuta. Nagu varasemate
reformaatorite ajal, nii ei võtnud ka nüüd populaarsed usuõpetajad, heakskiitvalt vastu
tõdesid, mida Miller esitas. Kuna nad ei saanud kaitsta oma seisukohti Pühakirjaga, olid nad
sunnitud väljapääsu otsima inimeste ütlustest ja õpetusest. Need aga, kes kuulutasid tõde
Kristuse teisest tulemisest, tunnistasid ainult Jumala Sõna. „Piibel ja ainult Piibel“, oli nende
juhtlauseks. Nende vastased korvasid puudujäägid Pühakirja argumentides
naeruvääristamise ja pilkega. Aega, vahendeid ja talente kasutati nende laimamiseks, kelle
ainsaks süüteoks oli see, et nad ootasid rõõmuga oma Issanda taastulekut ning püüdsid elada
püha elu ja manitseda teisi valmistuma Tema ilmumiseks. {SV 250.2}
Innukalt püüti inimeste mõtteid Kristuse teiselt tulemiselt eemale juhtida.
Prohvetikuulutuste uurimist seoses Kristuse tuleku ja maailma lõpuga hakati pidama patuks,
millekski, mille üle inimestel tuleks häbi tunda. Niiviisi õõnestasid populaarsed jutlustajad
usku Jumala Sõnasse. Nende jutlused muutsid inimesed uskmatuiks ja paljud hakkasid
elama oma jumalakartmatute himude järele. Pahedele voli andjad aga süüdistasid kõiges
selles adventiste. {SV 250.3}
Kuigi koosolekuruumid olid täis intelligentseid ja tähelepanelikke kuulajaid, n metati
Milleri nime harva usulises ajakirjanduses, välja arvatud juhud, kui teda püüti
naeruvääristada ja süüdistada. Kergemeelseid ja jumalakartmatuid. inimesi julgustas
usuõpetajate selline suhtumine. Nad lasksid lendu ühe teotava väljenduse teise järel, et
tõmmata põlgust Millerile ja tema tööle. Hallipäist meest, kes oli lahkunud mugavast
kodust, et rännata oma kulu ja kirjadega Innast linna, kes nägi lakkamatult vaeva, et viia
maailmale pühalikku hoiatust lähenevast kohtust, nimetati pilkavalt fanaatikuks, valetajaks
ja spekuleerivaks kelmiks. {SV 250.4}
Teravmeelsused, laim ja teotus, millega Miller üle külvati, kutsusid esile nördimuse ja
protesti isegi ilmalikus ajakirjanduses. „Irvitamine sellise üleva ja kardetava teema üle
tundus ka ilmalikele inimestele mitte ainult ebasündsana selle levitaja ja kaitsja isiku suhtes,
vaid Jumaluse enese pilkamise ja Tema kohtunuhtluste halvustamisena.“ — Bliss, lk.
183. {SV 251.1}
Hingevaenlane püüdis lisaks adventkuulutuse mõjule vastu töötamikele hävitada otseselt
ka kuulutajat ennast. Miller esitas Pühakirja tõdesid oma kuulajatele praktiliselt; noomis
nende patte ja häiris seega nende enesega rahulolu. Tema selged ja teravad sõnad äratasid
meeltparandamatute vaenulikkuse. Koguduseliikmete seas esinev opositsioon julgustas
alatuid inimesi minema veelgi kaugemale. Vaenlased otsustasid kord võtta talt elu, kui ta
koosolekult lahkub. Kuid pühad inglid olid rahva hulgas ja üks neist, inimese kujul, võttis
kinni Issanda sulase käsivarrest ning viis ta vihase rahvahulga vahelt kaitstult läbi. Milleri
204