Rahvasta Leviaatan_

lausa üldine pühalikkus. Milleri töö, nagu varaste reformaatoritegi oma, oli pigem mõistuse
veenmine ja südametunnistuse äratamine, kui et lihtsalt tunnete liigutamine. {SV 247.2}
Aastal 1833 sai Miller baptisti koguduselt, kelle liige ta oli, loa jutlustamiseks. Suur hulk
selle usuühingu jutlustajatest kiitsid tema töö heaks ja nende ametlikul toetusel jätkas ta oma
tegevust. Ta rändas ja jutlustas lakkamatult, kuigi tema isiklik töö inimestega piirdus
peamiselt Uus-Inglismaa ja keskosariikidega, Mitmed aastad kandis ta tööga seotud kulusid
täiesti üksi ja ka hiljem ei võtnud ta vastu kogu raha reisikulude katteks kohtadesse, kuhu
teda kutsuti. Seega ei toonud tema avalik töö talle kaugeltki rahalist tulu; tegelikult kahanes
tema varandus sel perioodil tohutult. Miller oli suure perekonna pea, aga kuna kõik selle
liikmed olid kokkuhoidlikud ja töökad, andis farm piisavalt pere ja tema enese
ülalpidamiseks. {SV 247.3}
Aastal 1833, kaks aastat pärast seda, kui Miller hakkas avalikult esitama Kristuse peatse
tuleku tõendeid, ilmus viimane märk, mida Päästja oli esitanud oma teise tuleku märgina.
Jeesus ütles: „Tähed langevad taevast maha“ Matt. 24, 29. Ja Johannes teatas
Ilmutuseraamatus, kui ta vaatles nägemuses sündmusi, mis pidid kuulutama Issanda päeva
tulekut: „Ja taevatähed kukkusid maha otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui
suur tuul teda raputab.“ Ilm. 6, 13. See prohvetikuulutus täitus silmatorkavalt ja mõjuvalt
meteooride langemise ajal 13. nov. 1833. aastal. See oli kõige ulatuslikum ja imepärasem
„tähesadu“, mida ajalugu tunneb; kogu taevalaotus üle kogu Ühendriikide oli tundide viisi
otsekui ilutulestikus. Sellist nähtust taevalaotusel polnud selle maa asutamisest saadik veel
nähtud. Osa inimesi vaatles seda suure imetlusega, teised hirmu ja kartusega. „Selle
vaatepildi ülevus ja aukartustäratav ilu on paljudel senini meeles... Vihmgi ei saja palju
tihedamalt, kui langes tol ööl meteoore. Neid näis pudenevat nii itta, läände, põhja kui
lõunasse. Ühesõnaga, kogu taevas näis olevat liikvel. Professor Sillimani ajakiri nimetas
seda näidendiks, mida nägi kogu Põhja-Ameerika... Kella kahest kuni heleda
päevavalguseni kestis pimestavalt hiilgav helendus taevalaotuses, mis oli täiesti selge ja
pilvitu.“ — R. M. Devens, American Progress: or the Great Events of the greatest century“,
ptk. 28, 1-5. {SV 248.1}
„Tõepoolest, ükski keel ei suuda edasi anda selle suurepärast vaatepildi toredust; ... mitte
keegi, kes seda ei näinud, ei suuda kirjeldada selle hiilgust. Näis, nagu oleks kogu
tähistaevas kogunenud ühte punkti seniidi lähedal: tähed sööstsid üheaegselt välgukiirusel
horisondi igasse ossa ja siiski oli neid ammendamatult — tuhanded sähvatasid tuhandete
järel, otsekui loodud selle sündmuse tarvis.“ — F. Reed, „Christian Advocate and Jaurnal“.
13. dets. 1833. „Pole võimalik leida tabavamat võrdlust selle nähtuse kohta, kui näide
viigipuult mahapaiskuvatest marjadest, mida tugev tuul raputab.“ — „The Old Countryman
„Portlandi „Evening Adverziser’is“, 26. nov. 1833. a. {SV 248.2}
New Yorgi ajakirjas „Journal of Commerce“, 14. nov. 1833. a. ilmus pikk artikkel selle
imetlusväärse nähtuse kohta. Muuseas kirjutati järgmist: „Ma arvan, et ükski filosoof ega
202