Rahvasta Leviaatan_

Jumala pikkmeel Jeruusalemma suhtes ainult kinnitas juute nende kangekaelsuses. Oma
põlguse ja vaenulikkusega Jeesuse jüngrite vastu heitsid nad ära viimase armupakkumise
ning kaotasid Jumala kaitse. Jumal ei piiranud enam kauem Saatana ja tema inglite võimu
ning rahvas jäeti nende endi poolt valitud juhi kontrolli alla. {SV 18.2}
Juudid lükkasid põlglikult tagasi Kristuse armu, mis andnuks neile jõu võita kurjad ajed.
Need võtsid nüüd võimust ja Saatan õhutas lõkkele kõige metsikumaid ja madalamaid kirgi.
Inimesed ei allunud enam mõistusele, nad sõgestusid, aetuna ihadest ja pimedast raevust.
Oma kurjuses muutusid nad saatanlikeks. Perekondades ja kogu rahva hulgas tervikuna
lokkas umbusaldus, viha, põlgus, tüli, mäss, tapmine. Miski polnud enam püha. Sõbrad ja
sugulased reetsid üksteist. Vanemad tapsid oma lapsi ja lapsed vanemaid. Rahva valitsejail
ei jätkunud jõudu iseenesegi üle valitsemiseks. Oh-jeldamatud kired muutsid nad
türannideks. Juudid olid kiitnud heaks valetunnistuse, et mõista surma süütu Jumala Poeg.
Nüüd ohustasid valesüüdistused neid endid. Oma tegevusega olid nad juba ammu öelnud:
„Jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!“ (Jes. 30,11). Nüüd oli nende soov täitunud.
Jumalakartus ei rikkunud enam nende rahu. Saatan oli rahva eesotsas ja käsutas nii
kõrgemaid tsiviilkui ka religioosseid juhte. {SV 18.3}
Vahetevahel ühinesid vastaserakonnad, et riisuda ja piinata oma õnnetuid ohvreid; mõne
aja pärast aga tapsid jälle halastamatult üksteist. Nende kohutav tapahimu ei vaibunud isegi
templi pühal pinnal. Altari ees kummardunud palvetajatele tungiti külmavereliselt kallale ja
pühamu rüvetati tapetute laipadega. Meeletus sõgeduses ja Jumalat teotavas jultumuses
teatasid selle põrgulise tegevuse õhutajad avalikult, et nad ei karda Jeruusalemma
hävitamist, sest see on Jumala enda linn. Oma mõju veel kindlamaks maksmapanemiseks
ostsid nad ära valeprohveteid ja käskisid neil kuulutada, et rahvas peab ootama vabastamist
Jumala poolt. Niiviisi kuulutati isegi veel siis, kui Rooma leegionid juba templit piirasid.
Kuni lõpuni sisendati rahvale usku, et Kõigekõrgem astub vahele ja hävitab vaenlase. Kuid
Iisrael oli ülbelt loobunud jumalikust kaitsest ja nüüd oli abitu, Õnnetu Jeruusalemm!
Lõhestatud sisemistest tülidest, tänavad värvunud elanike verega, kes surid oma
suguvendade käe läbi, sel ajal, kui võõrad väed purustasid kindlustusi ja tapsid nende
sõjamehi. {SV 19.1}
Kõik, mida Jeesus Jeruusalemma kohta oli ette öelnud, täitus täht-tähelt. Juudid said oma
nahal tunda Jeesuse hoiatussõnades peitunud tõde: „Missuguse mõõduga te mõõdate,
niisugusega mõõdetakse ka teile: (Matt, 7,2). {SV 19.2}
Ilmusid märgid ja imed, mis ennustasid õnnetust ja hävingut. Kesköösel nähti
üleloomulikku valgust templi ja altari kohal. Päikese loojangul joonistusid pilvedesse
rünnakuks valmistuvad sõdurid ja sõjavankrid, Oösel templis teenivaid preestreid kohutasid
salapärased hääled: maa värises ja kuuldus hulga rahva hüüd: „Lähme siit ära!“ Keskööl
avas nähtamatu käsi suure idapoolse värava, mis oli nii raske, et paarkümmend meest seda
vaevalt liigutada suutsid. Värav oli suletud tohutu suurte rauast poomidega, mis omakorda
13