Rahvasta Leviaatan_

argumendi tugevust, et 2300 päeva lõpevad 1844. aastal ja et suur sündmus, mida on
esitatud pühamu puhastamisena, saab siis toimuma. {SV 245.2}
Alustanud Pühakirja uurimist selleks, et tõestada, et see on ilmutus Jumalalt, polnud
Milleril olnud kõige vähematki aimu, et ta jõuab järelduseni, milleni ta nüüd oli jõudnud. Ta
ise suutis vaevalt uskuda oma uurimise tulemusi. Kuid Pühakirja tõendid olid liiga selged ja
veenvad selleks, et neid lihtsalt kõrvale heita. {SV 245.3}
Aastal 1818 ehk kaks aastat pärast Pühakirja uurimise kallale asumist tuli Miller
pühalikule veendumusele, et umbes kahekümne viie aasta pärast tuleb Kristus oma rahvast
päästma. „Ma ei suuda kõnelda rõõmust,“ ütleb Miller, „mis täitis mu südant suurepärase
väljavaate tõttu võtta osa palavalt igatsetud lunastusrõõmust. Piibel oli minu jaoks nüüd uus
raamat. Ta oli tõepoolest pidusöögiks mõistusele. Kõik, mis mulle varem oli tundunud
temas tume, müstiline või ähmane, oli nüüd hajunud selge valguse ees, mis koitis pühadelt
lehekülgedelt. Oo, kui selgeks ja auliseks muutus tõde! Kõik vasturääkivused ja
arusaamaatused, mida ma varem Sõnast leidsin, olid kadunud... Ja kuigi leidus veel palju
Piibli kohti, mille tähenduse mõistmiseks ma polnud täiesti kindel, oli suur valgus täitnud
minu varem pimestatud mõistuse. Ma tundsin Pühakirja uurimisest ja tema õpetusest sellist
rõõmu, mida ma varem ei osanud arvatagi.“— Bliss, lk. 76, 77. {SV 245.4}
„Täis pühalikku veendumust, et sellised ülitähtsad sündmused täituvad nii lühikese aja
pärast, valdas mu südent teine tungiv küsimus: milline on minu kohustus maailma ees nüüd,
kui need tõendid olid mulle selgunud?“ — Samas, lk. 81. Miller tundis tõsist kohustust
kuulutada ka teistele valgust, mille ta oli saanud. Ta arvestas opositsiooniga
jumalakartmatute poolt, kuid oli kindel, et kõiki kristlasi rõõmustab lootus kohata üsna
varsti Päästjat, keda nad ütlesid armastavst, Ta kartis ainult seda. et suures rõõmus nii
peatselt toimuva aulise vabastamise pärast võtavad paljud õpetuse vastu ilma Fühakirja
küllaldaselt uurimata ja selle tõepäras ise veendumata. Seepärast kõhkles ta kuulutuse
levitamises, rest ta ise võis olla eksinud ja eksitada niiviisi ka teisi. Kindluse tagamiseks
hakkas ta uuesti läbi vaatama tõendeid, mille kaudu ta oli jõunud selliste järeldusteni. Ta
kaalutles hoolikalt igat probleemi, mis uurimise käigus tekkis, kuid leidis ka, et vastuväited
kadusid Jumala Sõna valguses nagu udu päiksekiirtes. Selliselt veedetud viis aastat andsid
talle täieliku veendumuse oma seisukoha õigsuses. {SV 245.5}
Nüüd kerkis uuesti esile kohustus teha teistelegi teatavaks seda, mida Pühakiri tema
meelest nii selgesti õpetas. „Igapäevaste toimetuste juures,“ ütles ta, „kõlasid mul pidevalt
kõrvus sõnad: „Mine ja hoiata maailma!“ Mu mõttes keerles pidevalt kirjatekst: „Kui ma
ütlen õelale — õel, sa pead surema! sina aga ei räägi, et manitseda õelat pöörduma oma
teelt, siis see õel küll sureb õma süü pärast, aga tema verd ma küsin sinu käest. Aga kui sa
manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta
sureb oma süü pärast ja sina oled päästnud oma hinge!“ Hesek. 33, 8. 9. Ma tundsin, et siis,
200